Õnnetantra

Pidage meeles, et:

Kolm asja ei tule kunagi tagasi:
Aeg, sõna, võimalus
Kolme asja ei tohi kaotada:
Rahu, lootust, au.
Kolm asja on elus kõige väärtuslikumad:
Armastus, veendumused, sõprus.
Kolm alati ebakindlat asja:
Võim, õnn, varandus.
Kolm asja määratlevad inimese:
Töö, ausus, saavutused.
Kolm asja lammutavad inimese:
Viin, uhkus, õelus.

Aga mõnikord kulub selle mõistmiseks terve elu.

ÜKS. Anna inimestele rohkem, kui nad ootavad ja tee seda rõõmuga.
KAKS. Võta endale abikaasaks see, kellega sul on alati millestki rääkida. Kui saad vanemaks, on tema suhtlemisvõime sama oluline, kui kõik ülejäänu.
KOLM. Kui ütled: Ma armastan sind, pea JUST SEDA silmas!
NELI. Kui ütled: Mul on väga kahju, vaata inimesele silma.
VIIS. Usu armastusse esimesest silmapilgust.
KUUS. Ära kunagi naera teiste unistuste üle. Unistusteta inimesele on väga vähe antud.
SEITSE. Armasta sügavalt ja kirglikult. Võib-olla su süda puruneb, kuid see on ainus võimalus kogeda elu täiel rinnal.
KAHEKSA. Eriarvamuste korral vaidle ausalt. Ära solva vastaspoolt.
ÜHEKSA. Ära otsusta inimeste üle nende sugulaste järgi.
KÜMME. Räägi aeglaselt, aga mõtle kiiresti.
ÜKSTEIST. Kui sulle esitati küsimus, millele sa ei soovi vastata, naerata ja küsi: Miks sa seda tahad teada?
KAKSTEIST. Pea meeles, et suur armastus ja suur edu on alati riskantsed.
KOLMTEIST. Kui keegi aevastab, soovi talle tervist.
NELITEIST. Kui kaotasid, tee kaotusest enesele õppetund.
VIISTEIST. Elus on kolm olulist asja: isiklik väärikus, lugupidamine teiste vastu ja vastutus oma tegude eest.

KUUSTEIST. Ära kunagi luba väiksel tülil rikkuda suurt sõprust.

SEITSETEIST. Kui märkasid, et tegid vea, paranda see kohe.

KAHEKSATEIST. Naerata, kui vastad telefonile. Sinu naeratus on tajutav su hääletoonist.

ÜHEKSATEIST. Leia aega iseenese jaoks.

Koostööpartnerid

Adavere mõis, Ala-Rõuge Külalistemaja, Altmõisa Külalistemaja, Aruküla Rahvamaja, Eesti Vabaõhumuuseum, Eidapere kultuurimaja, Eivere mõis, Endla Talu, Essu mõis, Glehni Loss, Grand Hotell Viljandis, Jõgeva Kultuurimaja, Jäneda Musta Täku Tall, Järeveere Puhkekeskus, Kallaste Turismitalu, Kalvi mõis, Kantri hotell, Kehtna mõis, kohvik Pärl Pirital, Kolga-Jaani kultuurimaja, Kopli Madise Turismitalu, Kopra Turismitalu, Kurgja Vabaõhumuuseum, Kõrgemäe Turismitalu, Kärstna mõis, külalistemaja Rannamännid, Laitse Loss, Laupa mõis, Lepiku külalistemaja, Luhtre Turismitalu, Luige puhketalu, Maardu mõis, Mustpeade Maja, Männiaru puhkemajad, Nelijärve Pääsu Villa, Nõmme Kõrts, Olustvere mõis, Paide Kultuurikeskus, Paide raekoda, Paide restoran, Palmse mõis, Parkali lokaal Paides, Pedase Puhkekeskus, Pirgu mõis, puhkekeskus Oxforell, Rae puhkebaas, Raudsilla Turismitalu, Roosna-Alliku mõis, Saku mõis, Sausti mõis, Setanta Pub Otepääl, Suure Tõllu Puhkeküla Saaremaal, Šoti Klubi, Taagepera Loss, Tallinna Botaanikaaed, Tallinna raekoda, Tallinna Õpetajate Maja, Toosikannu puhkekeskus, Tori Rahvamaja, Tugamanni veski, Türi Veskisilla, Valkla Puhkekeskus, Vihterpalu mõis, Vihula mõis, Viikingite küla, Viimsi Peokeskus, Viimsi Talveaed, Viimsi Vabaõhumuuseum, Viinistu restoran, Villa Mary Viimsis, Veskisilla hotell, Väätsa Vana Tall külalistemaja, Wittensteini Ajakeskus Paides, Õnnepalee Tallinnas, Eesti maavalitsuste perekonnaseisuametid Harjumaal, Paides, Pärnus, Rakveres, Raplas, Tartus, Viljandis ja Valgas. Paljud kirikud üle Eesti. Lisaks paljud firmad ja tantsuansamblid.

Emade-isade meelespidamine

Üks pulmakomme, mida noorpaarilt nõuavad kõik tegutsevad pulmavanemad ja mis on seotud meie esiemade aegse veimede jagamisega, on emadele/isadele pulmapäeval meene kinkimine. Igal juhul on see komme ilus, justkui teatepulga üleandmine ühelt põlvkonnalt teisele. Kui meie esivanematest noorpaarid jagasid isadele enamasti lipse ja emadele sooje salle, vanaemadele rätte või susse ja vanaisadele labakindaid, siis tänapäeval on kingitusteks sageli pildialbumid. On ju kena alustada uut albumit pulmapiltidest ja jätkata edasi sündivate lastelaste piltidega. Noorpaar võib kinkida ka juba samal, abiellumispäeval fotograafi juures tehtud ilusa raamitud pildi. Need on enamlevinud kaks võimalust, kuid vanematele on kingitud ka väikesi nukke, karvaseid kaisuloomi, välisreisi pileteid, sinisest klaasist luigepaare või midagi hoopis isiklikku lapsepõlvest. Tihti tehakse ka kingitusi vanavanematele, eriti siis, kui noored on lapsepõlves olnud palju aega vanavanemate kasvatada ja hoida.
Pulmavanemana viin vanematele kingituste üleandmise tseremoonia läbi kas pulma algul, teise tervisepitsi eel või enamjuhtudel tanutamise eel, mil on suur roll kahel emal. Pruut ja peigmees lubavad pöördumiskõnes vanemate poole oma lapsi kasvatada samasuguse armastusega, nagu on vanemad kasvatanud neid. Samas lubavad nad, et vaatamata tulevikus hallinevatele juustele jäävad nad ikka oma vanematele kalliteks lasteks. Juhul kui noorpaaril on olemas kõik neli vanemat, siis on vanematele pühendatud pulmades terve tantsuvaheaeg. Ka kingituste üleandmine toimub siis, tavaliselt umbes kell 11.30 õhtul. Pulmavanem viib läbi ka mõne jõukatsumise vanemate paarile, ikka põhimõttel: „Kumb pool jääb peale?”
Äiade-ämmade võistlused on pulmapeo lõbustav, meelelahutuslikum osa. Kindlasti peab mängude läbiviimisel lähtuma noorpaari eelnevast arvamusest ning konkreetsete isikute iseloomust ja omadustest.

Et kingituste üleandmine vanematele mööduks tundeliselt, kogun pulmavanemana meenutusi noorpaari lapsepõlvest, mida vanematele ja pulmalistele jutustada. Noorpaari lapsepõlvejuhtumuste humoorikas meeldetuletamine ja esitus on alati väga nostalgiline hetk nii asjaosalistele kui ka pulmalistele. Kuna abiellumine on uue elu algus, siis abiellujate elu esimeste iseseisvate sammude/tegevuste meenutamine on igati asjakohane ja võimaldab tuua leidlikke paralleele käesoleva hetke ja möödaniku vahel.

Noorpaari avavalss

Fotod: Kristian Kruuser

Noorpaari avavalss on Eesti pulmakombestikus väga olulise tähtsusega. Stockholmis 1961. aastal väljaantud raamatus „Eesti perekond aegade voolus” kirjeldab Märt Raud söögijärgset tegevust pulmas nii: „Pärast sööki algas tants. Pulmapilli nimetati „kevadiseks kukulinnuks” ja mängimist „küünistamiseks”: „Küünista seda kevadist kukulindu, ma lähen keerutama ka!”” Ükski pulmapidu ei möödu avavalsita. Vilve Kalits on raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg” 1988. aastal on pulmades tantsimisest kirjutanud: „Tseremoniaalne tants on pulmas olnud vanem kui tants seltskondliku lõbustusena.” Et avavalsini jõuda, viib siinkirjutaja pulmavanemana noorpaariga läbi mõned katsed. Kuna humoristlikud katsed on ainult siis naljakad, kui nende sisu noorpaar ega pulmalised enne pulmi täpsemalt ei tea, siis jääb mul siinkohal nende kirjeldus avaldamata. Kuna katsed tuleb sooritada nii pruudil kui peigmehel kinni seotud silmadega, siis nalja saab paras jagu...

Analoogseid katseid, kus peigmees ja pruut pidid teineteist leidma pulmaliste hulgast tehti ka sadakond aastat tagasi. Ülo Tedre on kirjutanud 1973. aastal väljaantud raamatus “Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest”: „Neli neiut seisid seina ääres, linad ümber niimoodi, et ainult jalapäkad välja paistsid. Pruut oli ka nende keskel ja säält pidi peigmees ta leidma.” Nagu nähtub järgnevast, ei olnud valenooriku kasutamine vaid tänapäeva pulmavanemate tegevusarsenalis. „Peigmehe tulekul peideti noorik ja maskeeriti narrinoorik, kelleks oli vigur mees. Talle pandi selga naisterahva riided”.

Kui noorpaar on katsed läbinud, võib noorpaari avavalss ansambli saatel alata.

Foto: Kristian Kruuser

Hoolimata noorpaari tantsuoskusest kogunevad noorpaari ümber enamasti kõik pulmalised, et esimesi tantsutakte kaasa plaksutada. Pärast lühiajalist tantsu palub pulmavanem ühineda noorpaariga nende vanematel ja seejärel kogu pulmaseltskonnal.

Kui avavalss on tantsitud, olen pulmavanemana korraldanud pulmalistest paaridele perekonnavalsi. Perekonnavalss on tants, mis tõstab kõigi pulmaliste tuju, sest kohe esimestel minutitel saavad pulmalised tantsida pea kõigi kaaspulmalistega, ja see on pulmaliste meelest tore. Ja kui mehed saavad valsikeerutuse lõpus naisi tõsta ja ka vastupidi, siis on lõbu piisavalt ja pulmarahvas üksteisega sulandunud.

Laul „Viin on kibe, kibe, kibe...”

Ülo Tedre on 1985. aastal kirjutanud raamatus „Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavadeni”: „Praegu üle maa tuttav komme – viina või toitu loitsida ehk magusaks teha pruudi ja peiu suuandmisega – on tõenäoliselt pärit 19.-20. sajandi vahetusest või isegi 20. sajandi algusest. 19. sajandist on selle kohta ainult mõned teated.” Piret Õunapuu väidab 2003. aastal väljaantud raamatus „Eesti pul“, et uus pulmalauakomme „on kindlasti vene laen, aga see meeldis eestlastele väga ja võeti kiiresti omaks. Tore oli ju panna pruutpaari kibedat magusaks tegema.” Tänapäeval ei möödu lauluta „Viin on kibe, kibe, kibe” vist mitte ükski pulm. Eriti, kui pulmavanem on ise laulumees. Siinkirjutajale teadmata autori poolt loodud laulusõnad on järgmised:

„Viin on kibe, kibe, kibe,

viin on kibe, kibe, kibe,

viin on kibe, juua ei saa!

Toit on mõru, mõru, mõru,

toit on mõru, mõru, mõru,

toit on mõru, süüa ei saa!

Noorpaar*, see on teie süü,

noorpaar, see on teie süü,

noorpaar, see on teie süü!”

(* tavaliselt lauldakse sõna ”noorpaar” asemel pruudi ja peigmehe eesnimed)

Nüüd järgneb pulmaliste ühiskooris kibe! hõikumine ja seejärel üldjuhul noorpaari püsti seistes suudlus.

Foto: Kristian Kruuser

Kui noorpaar on seda piisavalt himukalt teinud (pulmalised loevad rütmis: üks, kaks, kolm, neli jne, kuni noorpaar jaksab/tahab suudelda), jätkub pulmaliste tänulaul noorpaarile:

„Viin on magus, magus, magus,

viin on magus, magus, magus,

viin on magus, juua saab!

Toit on magus, magus, magus,

toit on magus, magus, magus,

toit on magus, süüa saab!”

Kolmas salm ehk noorpaari tänamine on sõnade keerulisuse tõttu praktikas asendunud lihtsalt üleüldise täname! hõikamisega või pulmavanema initsiatiivil elagu! vms ühiselt hüüdmisega.

Seega saab nimetada vähemalt kaht laulu, mida pea igas pulmas lauldakse ja millel on ka kindel rituaal: „Pruudipärg” ja „Viin on kibe…” Samuti on levinud laul „Mis te teete, mis te teete, teise laua rahvas?”

Pulmaetenduse mõõdu annab paljudes pulmades praktiseeritav vastu- ja võistulaulmine, kus pulmavanema initsiatiivil koostatakse kaks vastastikku laulvat kollektiivi (pruudi ja peigmehe või naiste ja meeste lauljaskond).

Vahel on mõnes pulmas noorpaari luulelembene lähisugulane kirja pannud noorpaari elulugu kajastavad luuleread, mida eeslaulja eestvedamisel kõik pulmalised noorpaarile mõnel tuntud viisil esitavad.

Pulmalaulud

Eesti rahvast on ikka laulurahvaks peetud. Tavaliselt ei möödunud varematel aegadel ega möödu ka praegu ükski suurem koosolemine ilma ühise laulmiseta. Laul on alati pulmapidudel kõlanud, sest 1939. aasta Rahvapärimuste Selgitajas nr 5 „Küsimusi pulmakommetest“ on Selma Lätt kirjutanud: „… nagu teada, vanas pulmas iga toiming sündis laulu saatel.“

Foto: Kristian Kruuser

Eeldatavasti laul ka jääb. Ülo Tedre on 1973. aastal väljaantud raamatus „Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest“  rõhutanud:  „Kaks asja pidid pulmas olema: pulmalaulik ja pulma pillimees.”

Kui tänaseks on eestlaste lauluoskus kaugemalgi tuntud, on ju meie laulu- ja tantsupidude traditsioon kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi pärlite nimekirja, siis Eduard Laugaste 1963. aastal toimetatud „Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu“ on viidanud muistsete liivlaste lauluoskuse kirjeldusele läbi Dionysius Fabriciuse: „Nende laulud piirduvad harilikult distihhonidega, mis on silpide arvult võrdsed: nad on enamasti vaimukad ja ammendavad mõtte kahes värsis. Kõiki laule lauldakse ühel ja samal toonil ja viisil.” Tõenäoliselt võrreldavad regivärssidega.

Foto: Kristian Kruuser

Seega võivad eestlased nimetada ennast uhkusega laulurahvaks. Samas on ometi pulmades viisi pidavaid pulmakülalisi üldjuhul vähe. Paremini läheb neil, kel on tegemist sugulastega, kes juba  põlvkonniti laulnud. Samas ei häbene paljud pulmalised laulda kaasa ka teadmisel, et mõnes muus olukorras ei julgeks nad suudki lahti teha. Laulujulgusele aitavad kaasa laulusõnadega varustatud spetsiaalsed pulmalaulikud.

Kui esivanematel olid laulud otseselt ja vahetult seotud tavadega, siis võrreldes tänapäeva pulmadega, on siin toimunud kardinaalsed muutused: pulmas küll lauldakse, kuid enamjaolt mitte tavadega seotult.

Aastakümneid tagasi kõlasid pea igas pulmalauas: „Kungla rahvas”, „Vändra metsas”, „Laulge, poisid, laulge, peiud”, „Sauna taga, tiigi ääres”, „Mul meelen kuldne kodukotus”, „Emasüda”, „Tuljak”, „Seda paati pole tehtud linnuluust”, „Viljandi paadimees”, „Mutionu”, „Ma lõbus õllepruulija” jt.

21. sajandi alguse populaarsemad pulmalaulud on: „Viin on kibe, kibe, kibe”, „Ma lõbus õllepruulija”, „Tüdruk”, „Mustlase elu”, „Valged roosid”, „Kes jaanuari kuus on sündinud...“, „Ma ei tea”, „Läänemere lained”, „Ma tahaksin kodus olla”, „Kungla rahvas”, „Sauna taga, tiigi ääres”, „Hulkuri valss”, „Las jääda nii, kuis on”, „Ei me ette tea”, „Viljandi paadimees”, „Mats alati on tubli mees”, „Armsad silmad”, „Kullast süda”, „Laulge, poisid, laulge, peiud”, „Ma vaatan paadist kiikriga”, „Postipoiss”, „Mere pidu”, „Kas tunned maad”, „Ei takista vallid”, „Saaremaa valss”, „Kihnu saar”,  „Korraks vaid”,  „Liisa”,  „Head ööd”.

„Uuematest” või taasavastatud lauludest kerkivad esile „Minu vend on põdrakasvataja”, „Robert tööd ei tahtnud teha”, „Naerata”, „Mul meeles veel meloodia”, „Kui poissmees mina olin”, „Tiigrikutsu”, „Ma ammu tean üht neidu”, „Muinaslugu muusikas” jt.

Nagu nimekirjast märgata, on osa laule siiski ajahaambale vastu pidanud ja pulmakommetesse talletunud.

Lauluna on tava saatjana ehk ainukesena jäänud laul „Pruudipärg”, mis omab kindlat kohta keskööl, kui valitakse „uus noorpaar“. Kui vastabiellunud eelistavad pruudipärja mahamängimisele pruudikimbu üle õla viskamise kommet, siis „Pruudipärga” muidugi ei laulda.

Pulmaametid

Enamlevinud sarnasus kaasaja ja aastakümneid tagasi toimunud pulmapidudes on pulma ametimeeste valimine või nende nimetamine.

Kui pulmalised on kõhud täis söönud ja kiire pulmaliste tutvustamine läbi viidud, järgneb pulma ametimeeste ja -naiste valimine. Neist enamuse nimetab noorpaar ametisse, millele mõne puhul järgneb ametivande andmine, kuid osa ameteid selgub läbi raske konkursisõela. Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ ametite ajaloost nõnda: „Mõned ametid on üsna vanad, mõned aga õige moodsad. Vanade ametite hulka kuulub kindlasti pruudivalvuri oma, mis pärineb veel traditsioonilise pulma pruudivenna tavast. Suhteliselt vana on ka viinakeldri valvuri amet, kelle ülesandeks on jälgida, et alkohol otsa ei saaks.”

Foto: Kristian Kruuser

Vilve Kalits on kirjutanud raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ pulmaametitest järgmist: „Kuna vanas traditsioonilises eesti pulmas olid pruut ja peigmees vaid formaalsed peategelased, siis pulmade peategelasteks olid isamees ja kaasanaine oma abilistega. Tuntud oli pulmategelasena ka isamehe naine – mõõgaema. Valitud pulmategelasteks olid veel kirstumehed, kelle ülesandeks oli veimekirstu peiukoju toimetamine, ajumehed – pulmarongi saatjad ja sõidutajad, kink, kes hoolitses õlle eest, pillimees jne.”

Pulmades antavate erinevate ametite kohta saab internetist lugeda järgmist: „Mina olen pulmas näinud huvitavamatest ametimeestest peigmehe topist. Kes pruudi väljavalitu osas teist meelt on, avaldab oma arvamuse topisele. Siis oli veel üks ametimees, kes „naisterõõmu” ametit pidas ja valik langetati kõikide naissoo esindajate poolt 3 mehe vahel suudluse headuse alusel. Siis oli veel laululind või kuldkõri, kes laulu üles võttis. Samuti mõnumemm, kes teeb huulepulgaga noormeestele pulmatempleid; turvamees – valvab pruuti; väljaviskaja – hoiab pidulised kontrolli all; kibe! karjuja; kõnemees – pruutpaari ja kõigi kiitja ja ülistaja; toimetaja – koostab kohapeal pulmalehe; autojuht; lilleneiu ja -peiu; nohiseja – kibe karjujate vastaslauas olev pealik, kes karjub „noh, noh, noh!” ja hoolitseb, et pits kauaks lauale ei jää; viinakeldri ülem – vaatab, et rahval jook ei lõppeks; pruudivalvurid: 2 tk – võib ka turskemaid naissoo esindajaid kasutada; lipuvalvurid: 2 tk – ainult mehed, sest kui lipp läinud, lähevad meeste püksid masti; moosekandid (pillimehed) – nii palju kui neid on; tantsulõvid – üks mees ja üks naine, peavad teisi tantsule vedama; generalissimus – pulmaisa; pitsatid –  üks mees ja üks naine, märgistavad teisi ametimehi; valvejoodik – saab autasu lahinguliste teenete eest järgmisel hommikul või peo lõpu poole, kui on lühem pidu; kokad; kellakägu – igal pool- ja täistunnil kuni keskööni tõuseb püsti ja kukub; kummardaja – kui aplodeeritakse, tõuseb püsti ja kummardab; pulmapull – valitakse meeste hulgast võistlusega.” Vahel antakse ametimedalid ka ämmadele/äiadele, peakokale või kordnikule.

Oluline on pulmapeo ametite jagamisel see, et noorpaar oskab välja valida õige inimese, kes talle usaldatud ametis õhtu läbi endale tegevust otsib ja leiab. Tähtis on, et ametnik ka ise sellest rõõmu tunneb ja oma tegevusega pulmalistele lõbu pakub. Igast ametist saab põnev tegevus ainult koos pulmalistega. Ametinimetusega kaasneb roseti rinda kinnitamine või ametimedali kaela riputamine, kuhu on kirjutatud või joonistatud ametinimetus ja üldjuhul noorpaari nimed ning abiellumiskuupäev.

Siinkirjutaja on eelistanud enda poolt läbiviidavates pulmades määrata ametisse viinakeldri ülem, kibe! karjuja, fotograaf, videomees, eeslaulja, pulma kägu ja kummardaja. Humoorikate konkurssidega saab valida mitme pulmalise hulgast pulmapitsati, tantsulõvi ja tantsukiisu (võrgutaja). Laste puhul antakse välja ka lilleneiu/lillepeiu ametimedalid. Enamikes pulmades määrab noorpaar ka ühe pruudiröövli ja ihukaitsja. Pulmalipu olemasolu korral määratakse kaks - kolm lipuvalvurit. Selle ameti pidajate hulk on suurem seetõttu, et vaatamata hoolikale hoidmisele lipp ikka peo jooksul ära varastatakse...

Foto: Kristian Kruuser

Pulmaliste tutvustamine

Vilve Kalits on kirjutanud 1988. aastal raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ pulmaliste tutvustamise kohta järgmist: „Vanasti oli pulmas tavaliselt ühe kihelkonna rahvas, enamasti juba enne sugulased või vähemalt tuttavadki, naabrid lähemalt ja kaugemalt.” Seetõttu pulmalisi eraldi ei tutvustatud. Nüüd, kus pulmalisteks on põhiliselt pruudi ja peigmehe sõbrad, tuttavad ja töökaaslased, on tutvustamine üldjuhul hädavajalik.

Kui vaikse taustmuusika saatel on pulmalised umbes pool tundi sooja toitu söönud, mõned isegi vahepeal noorpaarile „püsti kibe!” hõiganud, võib alustada pulmaliste tutvustamisega. Selleks tõusevad pulmalised ükshaaval, vahel ka paaridena, rahva hulgast püsti ja ütlevad kõva häälega eesnime ning noorpaariga tutvusastme: sugulane, sõber või töökaaslane. Ühtlasi annavad pulmakülalised lubaduse edaspidi noorpaarile millegagi kasulik olla.

Tavaliselt saab tutvustamist teha vaid kuni kuuekümne pulmakülalise puhul, sest suurema arvu korral hakkab esitlus venima. Etteasteid saab lühendada, tutvustades pulmalisi grupiti. Mingis variandis on pulmaliste tutvustamine igal juhul võimalik ja enamasti kõik noorpaarid seda ka soovivad. Oleneb nüüd pulmavanema oskusest tempot hoida ja oma humoorikate vahekommentaaridega venima kippuvat tegevust hoogustada.