Pruudi nime ärasaatmine

Enamik pruute vahetavad abiellumisel perekonna nime. Aastakümneid on seda pulmades ka tavandina tähistatud. Üks levinumaid on nime uputamine veekogusse. Kui aastakümneid tagasi oli eelistatud nimesildi panek pudelisse ja pudeli allavett liikuma laskmine, siis nüüd on kasutusele võetud loodussõbralikumad variandid – looduslikust materjalist punutud pärja külge seotakse paberile kirjutatud nimi või senine pruudi allkiri ning lastakse see šampusepudelilt korgi lennutamise saatel vette.

Foto: Kristian Kruuser

Käesoleva kirjutise autorile meeldib just viimatinimetatud „nimeuputamise“ variant, sest võistlusena saab lasta eriti suvisel ajal igal pulmalisel loodusest leida üks oksake või kena õis, millest noorpaar üheskoos teebki pärja. Ilusaima loodusanni tooja saab au avada šampuse pudeli. Samas annab otsimine võimaluse pulmalistel juba ka omavahel veidi tutvuda ja alustada dialoogi. Kui nüüd pudelgi avatakse ja suurde pokaali valatakse, kuhu eelnevalt vargsi pool pudelit Vana Tallinnat või Liivimaa palsamit valatud, maitseb pulmalistele käest kätte käiva suure nõu jook vägagi hästi. Ka talvisel ajal võib teel tekkinud peatuse korral kanget ja sooja andvat jooki pakkuda: seda kiiremini seltskond lõbusamaks muutub. Kui mõni teebki veidi „kõveramat nägu“ ühiskasutuses oleva nõu üle, siis pulmavanema viide vanadele eestlastele või ühtse perena tundmisele teeb peagi kõik taltsateks joogitarbijateks. Söödi ju vanasti ühest „mollist“ ja joodi ühest kapast.

Tallinna piires on võimalik laenutada valgeid tuvisid, mistõttu on mitmetes pulmades nimega hüvastijätmisel kasutatud kirjatuvisid. Pulmavanemate sõnul teatud riski linnud siiski tekitavad, sest nende puurist väljavõtmine, nimesildi jala külge kinnitamine ja lendulaskmine ei ole just kõige mugavam tegevus. Eriti veel siis, kui lindudel erilist lendamishuvi ei ole. Siinkirjutajal on korduv kogemus tuvidega, kuid alati on protseduur õnnestunud kenasti. Kauni mälestuse on jätnud linnud Tallinna Botaanikaaia veesilma ääres dekoratiivpõõsaste vahel toimunu, kus pärast puurist lahtilaskmist tegid linnud kahekesi kõrvuti pulmaliste kohal mõne tiiru, enne kui kadusid kaugusse.

Mõnes pulmas on pruudi senine nimi saadetud „kuu peale“ raketiga. 100 mm läbimõõduga rakett annab kõva paugu. Suits ja ilus värvigamma taevalaotuses on igati efektne, eriti kui seda tehakse kell 00.00 öösel. Kuid tähelepanuväärne on see toiming ka päevavalgusel.

Praktikas on ette tulnud pruudi senise nime uputamist merre, kus eelnevalt oli valmis seatud lapik kivi, millele viltpliiatsiga saab kergesti nime kirjutada.

Viimasel ajal otsivad noored ekstreemseidki nimega hüvastijätmise võimalusi. Näiteks võib interneti leheküljelt lugeda kellegi Sirle ideed: „Mu tulevane mees on ehitusfirmas kopa peal. Kas nii ei tohi, et mees kaevab väikse augu, mina panen nime auku ja mees ajab kinni.“

Viimastel aastatel on nime ärasaatmiseks kasutatud ka sooja õhuga täituvat õhupalli. Pimedas on õhupall taevalaotuses suure valguskerana. Ka päeval annab õhupall effekti, eriti kui lasta teda liikuma mere kohale.

Foto: Kristian Kruuser

Tavaliselt lasen pulmavanemana pruudil anda vande, kus pruut tänab senist perekonnanime ja lubab uut auga hoida. Ühtlasi palub pruut pulmalistel teda edaspidi „nii meelitada, kutsuda kui ka kiruda“ vaid uue perenimega.

Tee sulgemine ja „passi“ näitamine

Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis on olnud täies elujõus aastakümneid, on tee sulgemine. Kuigi on avaldatud arvamust, et tee kinnipanemine on justkui viina kerjamine ja nii mõnedki noorpaarid ei suhtu sellesse positiivselt. Pulmalistele see komme siiski meeldib, kasvõi seetõttu, et vahepeal saab autost välja tulla ja veidi ringutada. Kiiremad jõuavad suitsugi teha, eriti ilusa suveilmaga. Tee kinnipanemine ja selle vabaks saamine on tulevaseks abieluks hea märk. Arvatakse, et siis ületatakse ka kooselus kõik ettetulevad takistused. Piret Õunapuu on raamatus „Eesti pulm“ öelnud, et teel olevate „takistuste ületamine toimus „passi“ näitamisega. Pudel on pulmakombestikus passi nime kandnud sellest ajast saadik, kui eestlane üldse passi teab ja tunneb.” Tänapäeval küll ”näitamisest” üksi ei piisa – 0,5 liitrine viin (vahel ka 1,0 liitrine viin või lisaks 0,7 vahuvein) tuleb kinnipidajatele ära anda. Näiteks 1980. alguses peeti kord Noarootsis pulmarongi kinni 9 korda. Taasiseseisvumise järel on see arv kahanenud 1–3-le. Peab tunnistama, et enamikel pulmarongidest õnnestub tänapäeval  peopaika jõudmine vahelesekkumisteta. Seda just viimastel aastatel, kuna peatumine on raskendatud, sest pulmad toimuvad suuremas asulas või sõidetakse tiheda liiklusega trassidel. Pulmavanemana olen soovitanud vähemalt üks peatamine siiski tava alleshoidmiseks korraldada ja leida koht teel, kus oleks mõeldav pulmarongi seisma jätmine. Selleks korraldavad kas töökaaslased või lausa pulmalised ise väikese ettesõidu pulmarongi peatamiseks ja „passi“ küsimiseks.

Mis siis peatamisel juhtub?

Üldjuhul sooritavad noorpaarid juba aastakümneid üht ja sama tegevust: mähivad nukku ja lõhuvad pakku. Pärast edukat tööd antakse kinnipidajatele ka „pass“. Sageli konfiskeerib pulmavanem kinnipidajatelt nii tühjad pudelid, nööri kui ka kirve.

Üks meeldejäävaid ja eriskummalisi peatamisi oli ekskavaatorimehe poolt tee peale ette aetud traktor. Nõudes noorpaarilt suure võtmega ühe mutri kinnikeeramist, misjärel olevat võimalik traktor jälle õigesse sõidusuunda ajada, rändas suur õline mutrivõtigi pärast töö tegemist noorpaari auto pagasiruumi. Muidugi andis pulmavanem noorpaari nimel õnnitlejale vastu pooleliitrise viinapudeli.

Üks ehmatama panevaid pulmaliste kinnipidamisi oli 2003. aasta augustis, kui seltskond oli veetnud paar tundi suvisel seltskondlike mängudega piknikul Jägala jõe ääres ja pulmarong hakkas liikuma pulmamajja. Kinnipidajaks oli Eesti Politsei maskott, tegelikult pruudi politseinikuna töötav vend. Probleemseks muutus olukord siis, kui politseinik lasi kõikidel autojuhtidel puhuda. Eelnevalt olid pikniku murumängude auhindadeks saadud õlled ja džinnid leidnud aktiivset manustamist. Õnneks ühelgi autojuhil puhumisega probleeme ei tekkinud ja sõit võis õnnelikult jätkuda. Asjakohast lõõpimist jätkus aga kogu seltskonnale. Tihtipeale on kinnipidajatel kaasas ka kimp põllulilli – noorpaari õnnitlemine on igati asjakohane.

Põnevamateks väravateks on pulmavanem Mart Tõnismäe nimetanud „Vennad Voitkad metsateel ja mungad hobusega“, Martin Liivet „Ristatud mõõkadega kadette“, Mart Puust “Omavalmistatud kahuripauguga pulmaväravat”.

Isiklikult olen täheldanud, et peale pulmarongi kinnipidamist siirduvad pulmalised veidi elavamate ja rõõmsamatena autodesse ning pulmarong võib edasi sõita. Videomees on jäädvustanud taas uue pulmamosaiigi killu.

Autokolonn

Kui noorpaari auto on kolonnis esimene, siis üldjuhul järgnevad sellele vanemate autod, seejärel õdede-vendade omad. Üldjuhul on esimeste autode hulgas ka videomeest ja fotograafi transportiv auto või ka keegi abilistest, keda noorpaaril võib sõidu jooksul vaja minna.

Foto: Kristian Kruuser

Signaali andmine on pulmarongi autodel olnud tavaks kaua aega. Signaali annavad ka noorpaari tervitamiseks ja õnnitlemiseks vastutulevad autod. Alati ei tarvitse signaalitamist mõista Eesti Vabariigi korravalvurid – politseinikud. Madis Jürgen on aastaid tagasi Eesti Ekspressis kirjeldanud pealkirja all „Vestern Virtsus“ värvikalt ühe pulmarongiga juhtunut: „Noorpaar kinnitas, et signaalitamine on rõõmu, mitte rahulolematuse märk. Sellegipoolest kamandati noorpaari Žiguli teeserva ja peigmees politseiautosse, kus talt uuriti, kas ta on lihtmenetluse otsusega nõus. Nooremkonstaabel keeldus vastamast, miks peigmeest jätkuvalt kinni peetakse. Mõni aeg hiljem kostis ta: „Mis ta siis piibitab!“

Ka jalakäijad on läbi aegade ikka tervituseks käe tõstnud ja lehvitanud, kuigi tegemist on võõraste inimestega. On tore ja armas vaadata, kuidas noorpaari auto möödumisel jalakäijatel naeratus nagu iseenesest näole tekib. Ringteedest ristmikel teevad pulmarongid kolm ringi ja siis on signaalitamine ja üksteisele lehvitamine tavaline. Kui seda jäädvustab kõrvalt ka pulmarongist ette sõitnud videomees, siis on rõõmu laialt ja kindlasti pärast huvitav meenutada. Tihti ei kipu kõik autod ühte ringi ära mahtuma. Nii on tulnud mõnel väiksemal ringil moodustada lausa kaks paralleelset ringi. Teine võimalus on, et auringe teeb ainult noorpaari auto.

Foto: Arno Mikkor

Praktikas esineb tihti juhuseid, kus juba algul annavad mehed autorooli abikaasa õrnadesse, kuid vähekogenud kätesse. Paraku pulmarongis sõitmine ei ole eriti kerge ülesanne. Seda enam olukorras, kus eessõitjad hakkavad nn ussi sõitma. Samuti on kõigile teada, kui esimene, noorpaari auto, sõidab kiirusega kaheksakümmend, peavad rivi viimased autod rongis järelpüsimiseks sõitma sajakilomeetrise tunnikiirusega. Noorpaari auto sõidukiirust peab jälgima ka autos istuv pulmavanem.

                                                               Foto: Annika Pihlak

Eelmise sajandi alguskümnenditel tehti pulmasõitu nii maal kui linnas peamiselt hobustega. Talvel saanide, suvel vankritega, jõukamad ka kaarikute ja tõldadega. Uhkemad sõiduriistad olid pruutpaaril ja nende lähematel sugulastel. Pulmarongi aga saatsid jalgratturid – kummalgi pool pulmarongi 10 meest. Tänapäeval on mõnikord, nii nagu juba mõned aastakümned tagasi, kui populaarseteks sõidukiteks olid mootorrattad, kasutatud noorpaari auto eskordina: 1 -  2 sõidukit ees ja samapalju taga või kõik mootorrattad pulmaauto ees/ümber.

Teel pulmamajja

Pulmapäev on kui kaunis mosaiik, mille kirevuse tagavad sündmused, mis saavad teoks registreerimise/laulatuse järel. Just teel pulmamajja tehakse peatusi, mida pildistatakse, filmitakse, jäädvustatakse mällu.

Paljuski teevad pulma erakordseks sündmused, mis eelnevad pulmamajas lauda istumisele. Nime ärasaatmine,

tabaluku panek,

puu istutamine,

kurepesa toepostile lindi sidumine,

Foto: Kristian Kruuser

pruudipärja materjali ühine korjamine, peigmehe „kunagise pruudi“ humoristlik tervitus teel ja passi küsimine, lõbusad seltskondlikud mängud jpm on kindlasti iga pulmapäeva mosaiigitükikesed, mida teel pulmamajja on korraldamist väärt.

Pärast registreerimist/laulatust

Kui noorpaaride sõnul on „kõige hullem möödas“, algab äsjaabiellunute õnnitlemine. Esimestena vanemad, vanavanemad, õed/vennad, teised sugulased, tuttavad. Selleks on eelnevalt kokku lepitud 1-2 lapsega, vahel vallaliste neidudega, kui alaealisi ei ole, kes koguvad enda kätte noorpaari lilled. Kui lilleneiusid, -peiusid on kaks, seisavad mõlemad peigmehe kõrval, kuna õnnitlemist alustatakse pruudist ja õnnitlushetkel on lilleõis või lillekimp õnnitlejal käes. Pärast peigmehe õnnitlemist antakse lilled abiliste kätte. Vahel on noorpaarid palunud juba kutsel, et lilli oleks minimaalselt. Näiteks Liivi ja Aini abielu registreerimisele kutsutud külaliste kutsel seisis märge: „Lilli palume õis paari kohta.“

Viisakas on, kui pulmalised kättpidi õnnitlevad ka vanemaid ja vanavanemaid. Paraku kiputakse see komme sageli  unustama, ja pulmavanem peab siis seda meelde tuletama.

Kui lilled on üle antud, järgneb pildistamine – esimesena noorpaar, seejärel noorpaar koos lilleneiude, -peiude ja vanematega. Fotografeerimine kulmineerub kogu pulmaseltskonna ühispildistamisega. Pulmavanem koos fotograafiga saavad siinjuures protseduuri meeleolukalt juhtida, et pulmaliste tuju tõsta.

Pulmaliste ühispilt Alatskivil 1907. aastal             Pulmaliste ühispilt Palamusel 1898. aastal

Kui ühispilt tehtud, jagab pulmavanem autojuhtidele varem valmis lõigatud valged lindid (mõnel juhul on valgete lintide otstesse kirjutatud või lausa tikitud noorpaari nimed ja abiellumiskuupäev) autode külge kinnitamiseks. Samas selgitab isamees, kus autos on ruumi neile, kellel omal liikumisvahendit ei ole. Tuleb märkida, et aastatega on selles valdkonnas toimunud oluline muutus. Kui veel paarkümmend aastat tagasi lõpetas pea iga pulmarongi suur buss või vähemalt üks-kaks väikebussi, siis tänastes pulmades on sõidusoovijaid maksimaalselt 2–6, keda on lihtne teiste pulmaliste autodesse paigutada. Muidugi ei puudu erandid, kus juba eelnevalt on soovitatud pulmalistel mitte kasutada oma transporti: reeglina Tallinna-lähedastes pulmades. Selleks on noorpaar tellinud vastavalt rahva arvule 1–2 suuremat bussi, millega pulmalisi peo paika ja peo lõpus sealt ära sõidutatakse.

Kumb on enne, kas armumine või abielu

Kui eestlastel on pulmapidu ja sellele eelnev registreerimine/laulatus ikkagi omavaheliste suhete üheks kõrgpunktiks, siis mõnel rahval võib alles abiellumisele järgneda tõelise armastuse teke. Arko Õige on 2004. aastal Eesti Ekspressis kirjutanud nii: “Näiteks moslemitel on lahutusi väga harva. Abiellutakse üks kord ja igaveseks. Bangladeshis öeldakse, et kui lääneriikides inimesed armuvad ning seejärel abielluvad, siis Bangladeshis on asi vastupidi – kõigepealt abiellutakse ja alles siis tekib armastus.“

Interneti leheküljel www.pulmad.ee esitatud küsimusele: „Kaua te tundsite teineteist enne pulmi?“ vastasid 60% külastajaid „üle 2 aasta”, 11% „2 aastat”, 6% „9 kuud”, 4% „6 kuud” ja 5% „3 kuud”.

Küsimusele: „Kui kaua enne pulmi elasid koos oma partneriga?” vastas 33% arvutikasutajatest, et on enne pulmi koos elanud üle 4 aasta. Suhteliselt kiiresti tehakse otsus pulmade korraldamiseks pärast 7 - 12 kuu pikkust kooselu (21% vastanutest). Kolm aastat kooselamist viib pulmade tõenäosuse vaid 13%-le. Kuid pärast neljandat kooseluaastat võib abiellumislootus jällegi suureneda.

Kellele uurimusnäitajad sobivad, on aeg käes pulmavanemale helistamiseks.

Peopaik

Interneti leheküljel Pulmad.ee viidi kunagi läbi küsitlus teemal: „Kui kaugel võiks olla peopaik linnast?“ Valdav enamus noorpaaridest (62%) nägi meelsasti oma elu tähtsaima päeva tähistamist linnalähedasel maal – ca 30 km linnast. Vaid  16% vastanutest arvas, et see võib ulatuda ka ca 60 km kaugusele. Seevastu 12% arvas, et pulmapidu võiks toimuda registreerime kohal ja 10% oli valmis sõitma ka kaugemale kui 100 kilomeetrit.

Kuigi siinkirjutajal on kogemusi peokohtadega üle Eesti rohkemas, kui sajas kohas, siis julgen siiski väita, et häid peoruume ei ole Eestis palju. Tõsi, nende arv aasta aastalt õnneks kasvab.

Kuigi suviste pulmade pidamiseks peetakse läbirääkimisi pea aasta varem, tehakse lõplikud otsused ikka jaanuaris-veebruaris. Seetõttu tellitakse ka pulmavanem kohe pärast peopaiga ja pulmade kuupäeva fikseerimist. Kui 1960. aastatest hakati pulmadeks kasutama sööklaid, klubisid ning koolimajade saale, jäid restoranid vaid vähestele külalistele mõeldud pidude kohaks. Tänapäeval tegutsevate pulmavanemate teabe alusel julgen väita, et pulmapeo hinnatuimaks kohaks on just populaarsemad looduslikult kaunis kohas asuvad söögikohad ja mõisad/lossid.

Samas mõisate ja lossidega on ka teatud ohud. Näiteks Pärnumaalt pärit pulmaema Asta Reinolt on 2004. aasta juunikuu Eesti Päevalehes kirjeldanud oma kogemusi nii: „Lossis oli väga raske pulma pidada – suur saal, igalt poolt kajas vastu. Seal oli ette nähtud suitsetamise ruum, õlle joomise ruum, ubade söömise ruum ja ma ei tea, mis ruumid seal veel olid. See pulm läks nihusti, sest rahvas vajus laiali oma asju ajama ning pidutsema jäi vaid 15 inimest.“

Isiklikult pooldan ruumi, kus nii pulmarahvas kui tantsuansambel on kompaktselt kõik ühes ruumis.

Paraku on Eesti Vabariigis jätkuvalt nii, et avaldusi abielu sõlmimiseks võetakse vastu maksimaalselt vaid kolm kuud enne registreerimist. Seetõttu juhtub praktikas, et kõigepealt reserveeritakse peopaik, tellitakse pulmavanem ja ansambel ning hoopis hiljem selgub abiellumistseremoonia aeg.

Muide, Piret Õunapuu väidab oma raamatus "Eesti pulm", et 20. sajandi algusaastatel „võis registreerida kolm kuni kuus kuud pärast avalduse esitamist. Pärast avalduse andmist pandi teade välja ja kolme nädala jooksul võis igaüks esitada teate kohta põhjendatud vastuväiteid. Kui neid polnud, siis kuue kuu jooksul võiski abielluda. Kui seda ei tehtud, kaotas avaldus kehtivuse.“

Tänapäeval ei panda abiellumissoovide teateid küll kuskile üles. Teateid asendab pulmakutse, mis kuu-kaks enne abiellumistseremooniat külalistele posti pannakse. Kas keegi noorte plaanide vastu protesti on avaldanud, selle kohta mul informatsioon puudub.