Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis on olnud täies elujõus aastakümneid, on tee sulgemine. Kuigi on avaldatud arvamust, et tee kinnipanemine on justkui viina kerjamine ja nii mõnedki noorpaarid ei suhtu sellesse positiivselt. Pulmalistele see komme siiski meeldib, kasvõi seetõttu, et vahepeal saab autost välja tulla ja veidi ringutada. Kiiremad jõuavad suitsugi teha, eriti ilusa suveilmaga. Tee kinnipanemine ja selle vabaks saamine on tulevaseks abieluks hea märk. Arvatakse, et siis ületatakse ka kooselus kõik ettetulevad takistused. Piret Õunapuu on raamatus „Eesti pulm“ öelnud, et teel olevate „takistuste ületamine toimus „passi“ näitamisega. Pudel on pulmakombestikus passi nime kandnud sellest ajast saadik, kui eestlane üldse passi teab ja tunneb.” Tänapäeval küll ”näitamisest” üksi ei piisa – 0,5 liitrine viin (vahel ka 1,0 liitrine viin või lisaks 0,7 vahuvein) tuleb kinnipidajatele ära anda. Näiteks 1980. alguses peeti kord Noarootsis pulmarongi kinni 9 korda. Taasiseseisvumise järel on see arv kahanenud 1–3-le. Peab tunnistama, et enamikel pulmarongidest õnnestub tänapäeval peopaika jõudmine vahelesekkumisteta. Seda just viimastel aastatel, kuna peatumine on raskendatud, sest pulmad toimuvad suuremas asulas või sõidetakse tiheda liiklusega trassidel. Pulmavanemana olen soovitanud vähemalt üks peatamine siiski tava alleshoidmiseks korraldada ja leida koht teel, kus oleks mõeldav pulmarongi seisma jätmine. Selleks korraldavad kas töökaaslased või lausa pulmalised ise väikese ettesõidu pulmarongi peatamiseks ja „passi“ küsimiseks.
Mis siis peatamisel juhtub?
Üldjuhul sooritavad noorpaarid juba aastakümneid üht ja sama tegevust: mähivad nukku ja lõhuvad pakku. Pärast edukat tööd antakse kinnipidajatele ka „pass“. Sageli konfiskeerib pulmavanem kinnipidajatelt nii tühjad pudelid, nööri kui ka kirve.
Üks meeldejäävaid ja eriskummalisi peatamisi oli ekskavaatorimehe poolt tee peale ette aetud traktor. Nõudes noorpaarilt suure võtmega ühe mutri kinnikeeramist, misjärel olevat võimalik traktor jälle õigesse sõidusuunda ajada, rändas suur õline mutrivõtigi pärast töö tegemist noorpaari auto pagasiruumi. Muidugi andis pulmavanem noorpaari nimel õnnitlejale vastu pooleliitrise viinapudeli.
Üks ehmatama panevaid pulmaliste kinnipidamisi oli 2003. aasta augustis, kui seltskond oli veetnud paar tundi suvisel seltskondlike mängudega piknikul Jägala jõe ääres ja pulmarong hakkas liikuma pulmamajja. Kinnipidajaks oli Eesti Politsei maskott, tegelikult pruudi politseinikuna töötav vend. Probleemseks muutus olukord siis, kui politseinik lasi kõikidel autojuhtidel puhuda. Eelnevalt olid pikniku murumängude auhindadeks saadud õlled ja džinnid leidnud aktiivset manustamist. Õnneks ühelgi autojuhil puhumisega probleeme ei tekkinud ja sõit võis õnnelikult jätkuda. Asjakohast lõõpimist jätkus aga kogu seltskonnale. Tihtipeale on kinnipidajatel kaasas ka kimp põllulilli – noorpaari õnnitlemine on igati asjakohane.
Põnevamateks väravateks on pulmavanem Mart Tõnismäe nimetanud „Vennad Voitkad metsateel ja mungad hobusega“, Martin Liivet „Ristatud mõõkadega kadette“, Mart Puust “Omavalmistatud kahuripauguga pulmaväravat”.
Isiklikult olen täheldanud, et peale pulmarongi kinnipidamist siirduvad pulmalised veidi elavamate ja rõõmsamatena autodesse ning pulmarong võib edasi sõita. Videomees on jäädvustanud taas uue pulmamosaiigi killu.
No comments:
Post a Comment