Laulatus

Foto: Kristian Kruuser

Kui vanasti oli kiriklik laulatus, mis ametlikult kinnitas abielu, pulmadega üsna lõdvalt seotud, siis alates 2002. aastast on ka kirikuõpetajatel riiklik õigus abielude registreerimiseks.

Samas ajalooliselt ei käinud laulatus meie esivanemate pulmakommete hulka. Laulatus oli kiriku poolt lausa peale surutud toiming. Nimelt arvasid esivanemad, et pruudist saab noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe ja põll ette pandi. Laulatusest kuni pulmadeni jäi noorpaar ikka pruudiks ja peigmeheks.
Vaat nii kanged mehed ja naised olid meie esivanemad!

Kui enne 2002. aastat pidid kirikute koguduste liikmed tegema läbi ka kohustusliku ilmaliku registreerimise, kus saadi ametlik abielutunnistus, siis tänapäeval on asi mõistlikum.

Ajal, mil pulmarahvas koguneb kirikusse ja ootab noorpaari, viib pastor oma kantseleis läbi lühikese riikliku tseremoonia, küsides noorpaarilt abiellumisnõusolekut ja võttes neilt nõusoleku kinnituseks allkirjad. Selle juures võivad viibida kutsutud tunnistajatena noorte vanemad. Sageli osalevad riiklikul tseremoonial vaid kolm inimest: abiellujad ja kirikuõpetaja. Seejärel siirdutakse muusika saatel kirikusse altari ette, kus laulatuse käigus saavad noored sõrme abielusõrmused. On kirikuõpetajaid, kes viivad pulmaliste silme all läbi kaks tseremooniat: enne altari ette jõudmist astutakse spetsiaalselt seks puhuks pandud laua juurde, kus noorpaar kirjutab allkirjad dokumendile ning seejärel algab laulatus vastavalt kiriku tavadele.

Ilmalik registreerimine

Ametlik abielude registreerimine maavalitsuste perekonnaseisuosakondades ja Tallinna Perekonnaseisu Ametis väheneb. Selle õiguse delegeerimine ka kirikuõpetajatele ja notaritele võimaldab ära jätta dubleerivad toimingud. Nimelt eelnes pidulikule laulatusele kirikus formaalne, kuid seaduse nõudest tulenev kohustus käia ära riigiametniku juures ametliku abielutõendi saamiseks. Need noored, kes kirikuga mingeid sidemeid ei oma, eelistavad paaripanemisel siiani riigi- või Tallinna puhul linnaametnikku.

Pidulikuks tseremooniaks on maakondades kasutada maavalitsuse väike saal, kuhu parimal juhul mahub 20–40 pulmakülalist. Nii on kasutanud Jõgeva maavalitsuse ametnik hoopis kohaliku kultuurimaja saali. Paides saab suurema külaliste arvu korral tellida raekoja saali, kuhu võib mahutada kuni 100 külalist.

Kui väljaspool Tallinna kulub ühe noorpaari registreerimisele ca 30 minutit, näiteks Paides, siis Tallinnas Õnnepalees on tseremoonia pikkus 7 – 9 minutit, lisaks paar minutit õnnitlemiseks ja teine paar minutit noorpaari ja vanemate pildistamiseks. Igal juhul on veerand tunni pärast kogu päevade/nädalate/kuude, aga mõnele abiellujale isegi aastate pikkune unistus ja ootushetk kiiresti lõppenud. Õnnepaleest pärineb halb näide, kui ametnik palus pulmavanemal katkestada noorpaari õnnitlemine, kuna järgmise paari pulmalised juba ootasid... Selliste ametniku ootamatute korraldustega võib rikkuda kogu pulmapäeva.

Foto: Arno Mikkor

On hea, et pidulikule sündmusele saab tellida fotograafi, samuti taustmuusika. Noorpaari registreerimisruumi sisenemisel mängitakse tavaliselt Felix Mendelssohn-Bartholdy (03.02.1809 – 04.11.1847) ”Pulmamarssi”. Ilmselt Ameerika filmide eeskujul ja mõjutustel on tänapäeval noorpaari sissetuleku või väljamineku muusikana kasutusel katkend romantilise muusika kõrgteosest, Richard Wagneri (22.05.1813 – 13.02.1883) „Lohengrin“. Lõppude lõpuks ei ole ju vahet, mida mängida. Eriti juhul, kui registreerimise taustmuusika tuleb viimasel ajal üha enam CD-mängijalt (va Tallinna Õnnepalee ja Eesti kirikud). On olnud juhtumeid, kus noorpaar siseneb tseremooniale ühe ja väljub teise muusika saatel.

Tavaliselt kasutatakse taustmuusikat allkirjade andmise ja sõrmuste sõrme paneku, aga ka noorpaari õnnitlemise ajal. Põnevamad instrumentaalsed koosseisud abieluregistreerimisel on olnud: viiul ja klaver/orel; tšello ja klaver; flööt ja klaver; saksofon ja süntesaator. Paides läbi viidud registreerimistel kuni 1990. aastate alguseni ajaloolises linna raekojas kasutati ansambli koosseisus meeslauljat.

Piret Õunapuu raamatust „Eesti pulm“ selgub, et ”1950.-60-ndatel aastatel olnud komme teha väike kingitus abielu registreerinud ametnikule. Selleks võis olla ka tort või pudel. Siin võib minevikust paralleeli leida veimede jagamisega pulma asjameestele.” Siinkirjutaja on pulmavanemana, sisenedes noorpaariga veerand tundi enne registreerimist ametniku kabinetti ja tutvustades noorpaari, ulatanud registreerijale noorpaari nimel kolm kaunist õit (tavaliselt kollased roosid). Kahtlemata innustab väike tähelepanu ka riigiametnikku, kellel võib sel päeval olla juba mitmes noorpaar teenindada. Iga tegevus, kui seda tehakse korduvalt, muutub rutiinseks, mistõttu kingitus kindlasti rõõmustab ja üllatab ametnikku.

Viimastel aastatel on oluliseks muutuseks saanud registreerimine väljaspool perekonnaseisuameti hoonet. Sel juhul tuleks kindlasti ettevalmistusprotsessi kaasata lilleseadefirma, kes kujundab tseremooniaruumi territooriumi vastavalt noorpaari maitsele ja lillefirma kogemustele. Vabas õhus puistatakse pruutpaarile rooside õielehti või ka värvilisi paberiribasid. Täna on ametnik nõus tulema koduaeda, looduskaunisse kohta järve või mere ääres, mõisaparki või valitud pulmapeo paika. Loomulikult ei tee seda kõik abiellumistseremoonia läbiviimise õigust omavad ametnikud, kuid üle Eesti neid siiski leidub ja ükski registreerimine noorpaari valitud koha erilisuse tõttu ära ei jää.

Foto: Kristian Kruuser

Kirikliku laulatuse roll

Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“: „Varem ei olnud laulatus pulmapeoga kuigi tugevasti seotud ja seda kohustuslikku toimingut võis kirikus talitada kas enne või pärast pulmapidu. Rahva silmis oli see vaid kiriku poolt peale sunnitud toiming. Maksev tavaõigus luges abielu sõlmimiseks tanutamist. Muutunud ei olnud aga mitte ainult komme, vaid kombe oli muutnud  arusaam. Enam ei peetud  pühaks abielu alguse hetkeks pruudile tanu  pähe panemist,  vaid altari ees lausutud sõnu. See ei olnud mingi järsk pööre arusaamades, vaid aeglaselt levinud suhtumine. 19. sajandi teisest poolest hakati eelkõige kiriku survel laulatust ja pulmapidu kokku viima. Kui neid ka samale ajale ei õnnestunud sobitada, siis vähemalt püüti laulatamine enne pulmapidu läbi teha, ja mitte vastupidi, sest see poleks kindlasti jumalale meelepärane olnud. Nii või teisiti, aga kiriklik laulatus kujunes üheks osaks pikas pulmakommete reas.“

Alates 20. sajandi kahekümnendatest aastatest „ei olnud kirik enam ainuke võimalus abielu sõlmimiseks. Perekonnaseisu muudatusi hakati Eestis riiklikult registreerima 1920. aasta märtsist, kuu aega pärast Tartu rahu sõlmimist. Kuni 1. juulini 1926 lubati omavalitsusasutustes abielu sõlmida ainult neil, kes ei olnud ühegi kiriku liikmed. 1926. aasta 1. juulist hakkas tööle perekonnaseisuamet, kus korraldati nii perekonnaseisuasjade kui ka sünni ja surma registreerimist. Amet tegutses linnas linnavalitsuse ruumides ja maal kohaliku omavalitsuse ruumides ning iga kirikukoguduse kantseleis. Kirikuõpetajad tegid seda tööd kahekordselt – kõigepealt toimus ilmalik osa registreerimisena ning sellele järgnes kiriklik osa ehk laulatus.“

Analoogselt registreeritakse ja laulatatakse ka tänapäeva noored ametlikult kirikus. Alates 2002. aasta 1. novembrist on ka kirikuõpetajatel riiklik õigus abielude registreerimiseks. Muidugi peab selle õiguse saamiseks kirikuõpetaja läbima vastava atesteerimise.

Millal pulmapidu pidada?

Kindlasti on pulmi ilus pidada igal aastaajal. Ometi on viimaste aastakümnete trendiks kujunenud ikka suvised nö sooja ilmaga peetavad pulmad. Eesti Päevalehest sai 2004. aastal lugeda Villu Zirnaski artiklist järgmist: „Registriandmete järgi on juuli ja august Eestis abiellujate lemmikkuud, mil sõlmitakse kuni 900 abielu. Kui registreerimisele ka ainult igal teisel juhul pulmapidu järgneb, teeb see ikkagi 10 – 15 pidu päevas. Ja eeldatavasti on populaarsemad nädalalõpu päevad.“

Ka tunnustatud pulmavanemate hinnangul on levinumateks kuudeks august, seejärel juuli ja siis alles juuni ning maikuu, aga ka septembri algus. Osa noori on esialgu planeerinud oma elu tähtsaima sündmuse tähistamiseks jõulukuud või jaanilaupäeva. Kuid teenuste hindade selgumisel on nad sellest mõttest loobunud. Nii ruumide rentijad kui ka pillimehed ja õhtujuhid näevad sel ajal võimalust rohkem teenida asutuste/firmade pidude kui abiellujatele teenuse pakkumisega.

Abiellujatele ei ole pulmapäev kerge – seda oodatakse ja sama palju ka kardetakse. Nagu ikka, kipub aega nappima. Seetõttu võib ununeda söök või selleks ei ole lihtsalt aega. Tihti muututakse kärsituks või isegi närviliseks. Vahel on mõni noorpaar registreerimisele/laulatusele sõites ridikülist isegi väikese lapiku pudeli välja võtnud, et veidigi rahuneda. Pärast registreerimist/laulatust autosse jõudes on vastabiellunud avaldanud, et olulisem ja raskem osa päevast on möödas.

Tõepoolest, tähelepanu keskmes sugulaste, sõprade, tuttavate hindavate pilkude risttules seista on enamusele emotsionaalselt kurnav. Siinkohal rahustuseks abiellumist planeerivatele noortele – pole hullu, kõik noorpaarid on selle päeva üle elanud!

Kas pulmapäeva on vaja?

Ajaloolane Teet Veispak on kirjutanud Eesti Päevalehes artikli „Tulge tupele, noored mehed“: “Tänase päeva Eestis ei ole pulmadel kindlasti kaugeltki enam seda tähendust, mis neil oli varasematel sajanditel – paljud mehed ja naised ei peagi enam pulmi ega registreeri ka oma kooselu, elades selletagi koos. Võimalik, et tegemist on tasapisi hääbuva traditsiooniga, mille kõrghetked kuuluvad minevikku. Kuid eks ole ka varasemast ajast, näiteks 17. sajandist, teada visitatsioone korraldanud pastorite kurtmist, et talurahva seast pärit mehed ja naised elavad ilma kirikliku sakramendita koos. See ei tarvitse aga sugugi tähendada seda, et külarahvas ise pulmi ei pidanud. Küsimus oli pigem kirikliku kombetalituse – laulatuse – omaksvõtmises.“

Ajaloolase seisukoha kõrvale võiks tuua ka ühe väljavõtte Inesi ja Jaagu pulmalehest:  „Pulmad on tänapäeva Eestis üha harvemaks muutuv ilmastikunähtus. Üha vähem kohtab teedel liikluskaost tekitavaid pulmaronge, üha harvemini kuuleme kriminaalkroonikast järjekordse pruudiröövi ohvritest, ämmade-äiade turg on saavutanud oma madalseisu. Kas see on lõpp? Kas püha üritus jääb sellega seisma?“

Nagu pulmavanemad oma praktikast räägivad – püha üritus elab edasi!

Põhjamaa pulma stsenaarne plaan

Et pulmapäeva toimingud võivad erinevates maades välja näha suhteliselt sarnased, kuid väikeste üllatustega, siis vaatame siinkohal näidet kaasaegsetest Norra pulmadest, mille on esitanud 1981. aastal oma raamatus „Pohjolan häät“ Wigdis J. Espeland: „Pulmade sündmuspaigaks on esiteks kirik, siis kodu ja hiljem noorsoomaja või hotell. Külalised kogunevad tihti mõrsja koju, autobussi peatusse, kai peale või kohtuvad üksteisega alles kirikus. Auto, paadi ja peomaja kaunistamine lillede, lippude ja roheliste okstega on jätkuvalt üldine komme. Ka küünlad on meeleolu loomisel tähtsad. Pulmade kulg järgib üldiselt alljärgnevat skeemi:

• Ametlik osa –               1. Külaliste kohtumine

                                               2. Jumalateenistus ja laulatus

• Individuaalne osa –     3. Lõunasöök

                                               4. Tants ja ajaviide

                                               5. Kohv

                                               6. Tants ja ajaviide

                                               7. Ööeine”

Pulmapäeva stsenaarne plaan

Kuna paljude noorpaaride esmane küsimus pulmavanemale on nende elu ilusaima päeva ajalisest liigitusest, siis toon alljärgnevalt ühe võimaliku päevakava. Loomulikult konkreetsem kava sünnib alati koostöös noorpaariga, milleks pulmavanem viib läbi mõned eelkohtumised.

Kellaaeg	Tegevus
09.00	Äratus (võimalikult hilja)
10.00	Hommikusöök (võimalikult tugev, kuigi üldjuhul söögiisu puudub täielikult)
11.00	Pulmatordi ja vajaliku atribuutika viimine pulmamajja
12.00	Pruudi kaunistamine juuksuri ja kosmeetiku juures. Riietumine
14.00	Noorpaari pildistamine looduskaunis kohas
15.45	Kohtumine pulmavanema/tseremooniameistriga registreerimispaigas
16.00	Registreerimine/laulatus ja noorpaari ning vanemate õnnitlemine
16.30	Noorpaari ja vanemate ning pulmaliste ühispildistamine
16.45	Valgete autolintide jagamine, pulmarongi liikuma hakkamine, nime ärasaatmine, kurepesa külastamine
17.30	"Ootamatud" pulmaväravad ja ülesanded noorpaarile
17.45	Sõidu jätkumine pulmamajja
18.00	Saabumine pulmamajja, paus, võimalusel pulmakülaliste majutamine, kingitud lillede sättimine, kingituste üleandmine, ühise õnnitluskaardi täitmine
18.20	Tavapärased katsed/kombetalitused noorpaarile,  pulmavanema avakõne noorpaari tutvumisloost, tervisešampus, pildistamine gruppides
18.55	Siirdumine söögilauda
19.00	Esimene tervisepits ja lauakõne pulmavanemalt, õnneküünla süütamine, "kibe" hõikamine noorpaarile, teine kõne pulmaliste poolt ja vanemate tänamine, kolmas pits koos ühislauluga "Nad elagu!"
19.35	Sooja toidu ettekandmine
20.05	Pulmaliste humoorikas tutvustamine
20.30	Pulma ametimeeste määramine ja valimine
21.00	Avavalss noorpaarile ja perekonnavalss pulmarahvale, tants
21.50	Pulma ametimeeste valimise jätkamine vaatemänguliste konkurssidega. Seltskondlik tegevus (pulmalaulud ja -mängud, pulmalaulikute oksjon)
22.30	Tantsimine
23.15	Äiad, ämmad – oi, oi, oi. Seltskondlikud mängud kahele sugulaspoolele, vanemate tänamine
23.45	Tanutamine ja põlletamine
24.00	Perekondlik ring õnneküünlaga. Küünla kustutamise tseremoonia
00.10	Ilutulestik
00.15	Pruudipärja mahamängimine ja uute „äiade-ämmade“ valimine. Lustakad ringmängud
00.30	Pulmatordi saali toomise ja lahtilõikamise tseremoonia. Tordi söömine
00.45	Lõbus oksjon
01.00	Tantsimine
01.45	Pulmavanema viimane etteaste – lõbusad seltskondlikud mängud peigmehe ja pruudi võistkondadele
02.00	Tantsimine
02.30	Pulmapeo ametlik lõpetamine