Laulatus

Foto: Kristian Kruuser

Kui vanasti oli kiriklik laulatus, mis ametlikult kinnitas abielu, pulmadega üsna lõdvalt seotud, siis alates 2002. aastast on ka kirikuõpetajatel riiklik õigus abielude registreerimiseks.

Samas ajalooliselt ei käinud laulatus meie esivanemate pulmakommete hulka. Laulatus oli kiriku poolt lausa peale surutud toiming. Nimelt arvasid esivanemad, et pruudist saab noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe ja põll ette pandi. Laulatusest kuni pulmadeni jäi noorpaar ikka pruudiks ja peigmeheks.
Vaat nii kanged mehed ja naised olid meie esivanemad!

Kui enne 2002. aastat pidid kirikute koguduste liikmed tegema läbi ka kohustusliku ilmaliku registreerimise, kus saadi ametlik abielutunnistus, siis tänapäeval on asi mõistlikum.

Ajal, mil pulmarahvas koguneb kirikusse ja ootab noorpaari, viib pastor oma kantseleis läbi lühikese riikliku tseremoonia, küsides noorpaarilt abiellumisnõusolekut ja võttes neilt nõusoleku kinnituseks allkirjad. Selle juures võivad viibida kutsutud tunnistajatena noorte vanemad. Sageli osalevad riiklikul tseremoonial vaid kolm inimest: abiellujad ja kirikuõpetaja. Seejärel siirdutakse muusika saatel kirikusse altari ette, kus laulatuse käigus saavad noored sõrme abielusõrmused. On kirikuõpetajaid, kes viivad pulmaliste silme all läbi kaks tseremooniat: enne altari ette jõudmist astutakse spetsiaalselt seks puhuks pandud laua juurde, kus noorpaar kirjutab allkirjad dokumendile ning seejärel algab laulatus vastavalt kiriku tavadele.