Sooja toidu lauda toomine

Kui kolm tervisepitsi on võetud, tõotab pulmavanem edaspidi alkoholi tarbimisele pulmarahvast mitte enam üles kutsuma. Samas, "rahvaülikooli õppekursuse raames" nimetab noorpaar neli meesterahvast, kes tulevad rahva ette täis viinapitsidega. Kõik neli peavad rääkima mõne sõna õigest viinavõtmise asendist ja ütlema toosti. Nendest paarisõnalistest sõnavõttudest moodustatakse selle pulma unikaalne üleskutse või slöugan, mis võib jääda oma ainulaadsuse mõttes saatma noorpaari edaspidistel sõpradega koosviibimistel aastateks... Kui nüüd neil neljal on pitsid tühjaks joodud ja selgub, et nad ühe pitsi võrra ülejäänud pulmalistest ees on, annab pulmavanem meestele "karistuseks" spetsiaalselt noorpaari poolt ettevalmistatud põlled ja suunab nad kööki „kartuleid koorima“ või õigemini sooja toidu järele. Kui mõne hetke pärast neli meest rivis, põlled uhkelt ees, tantsuansambli marsimuusika saatel auravate toiduvaagnatega köögist pulmasaali marsivad, järgneb pulmaliste tuline ovatsioon.

Meeleoluka muusika rütmis plaksutamisest saab pulmavanem teha esimesi järeldusi pulmapeo käivitumisest, hoogsusest ja pulmalistest.

Siinkohal pean tunnistama, et pidu on alati „käima läinud“ ja vähemalt viiekümnel korral on olnud pulmalisi, kes seda „ekstreemset“ lähenemist esimese kolme pitsiga on peo eduka kordamineku puhul pulmavanemat isiklikult tunnustanud. Eesti rahvas on kord selline, et „algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama...“

Mäletan kord, kus pärast sellist pooletunnist sissejuhatust võtsid ilmselt endised üliõpilasmalevlastest naispulmalised üles laulu... Anti Kammiste pillimehena palus seejärel kiiresti võimalust ansamblilgi oma osa pulmapeo õnnestumisse kaasosa anda.

Paljud noorpaarid on pärast pulmi tunnistanud, et pulmapeol läks alkoholi loodetust vähem...

Kuigi pulmavanem ei sunni kedagi alkoholi tarvitama, on esimesed pitsid tühjale kõhule tujutõstvad, aga ka järgmise hommiku tervisele mõeldes ainuõiged. Nii kulub tõesti vähem alkoholi ja ka pidu läheb kohe „käima“, mis ongi ju nii noopaari kui pulmavanema seisukohalt väga oluline.

Kolmas tervisepits

Kui pulmavanem ei ole andnud luba isegi kolmanda pitsi tõstmise eel sööki taldrikule tõsta ja palub taas pitsid/pokaalid/klaasid täis valada, siis võib kuulda ja näha mõne pulmalise huulil juba esimest nurinat. Ollakse ju pulmapeol üldjuhul oma esimese hommikusöögiga. 

Samas on pulmalised enamasti väga sõnakuulelikud ja taldrikud jäävad toidust puutumata. „Kolmas pits on juba vanadel eestlastel olnud ikka lauluga, seetõttu palun kõigil taas püsti tõusta ja joogipits kätte võtta ning silmadega noorpaar üles leida, et neile ühiselt laulda“, ärgitab pulmavanem kõiki püsti tõusma. Järgneb laul „nad elagu!“, mida siinkirjutaja saadab pulmades 12-keelelise naturaalkitarriga. Oluline on, et kitarr peab olema juba lauda istumise hetkel läheduses, sest kõrvalruumist tooma minnes võib tagasi tulles pulmavanem oma ebameeldivaks üllatuseks ees leida kõigil toitu täis laotud taldrikud. Nii on ükskord! juhtunud...

Kui laul lauldud, ütleb pulmavanem: „Palun kõigil istuda, välja arvatud noorpaar.“ Nüüd hõikavad noored kahekesi kõigile pulmalistele kolm korda „elagu!“ Aktiivsemad abiellujad kasutavad siinkohal juhust ja hõikavad: „kibe pulmalistele!“ Tavaliselt järgneb noorpaari elagu!-hüüdele pulmaliste maruline aplaus.

Teine tervisepits

Kuna pulmavanem kutsub kenasti kaetud pulmalauda esmalt sööma silmadega, siis esimesele tervisepitsile salamisi pealehaukamine on küllalt ebamugav tegevus, millest ka enamasti kõik pulmalised loobuvad. Muidugi ei keela pulmavanem pitsijärgset väikest kurgilõigukest või marineeritud seenekest, kuid kuni noorpaari poolt ei ole head isu soovitud, keegi loomulikult sööma ei hakka. Niisiis kutsub pulmavanem üles aktiivseid pulmalisi kõnelema.

Peab tõdema, et eestlased on kehvad kõnelejad. Valdavalt peale pulmavanema kõnelejaid ei ole. Vähemalt peo algul. „Hiljem, kui juba pulmahoog sees!“ vastavad pulmalised ettepanekule külaliste nimel sõna võtta.

Hoopis vastupidist on meie põhjanaabrite pulmakombestikust kirjutanud Wigdis J. Espeland, 1981. aastal välja antud raamatus “Pohjolan häät”: „Pulmade sotsiaalsed väljenduskombed on kõned ja erisugused laulud. Tähtsad on ka naljad ja anekdoodid ning sõnalised võistlused. Vanemate, õdede-vendade ja ristivanemate kõned ja laulud peetakse lõunalauas. Seejärel võivad külalised pidada kõnesid või rääkida anekdoote.“

Kui Eesti pulmades külalised sõna võtavad, on hea, kui ei, palub pulmavanem kõigil, v.a noorpaari vanemad püsti tõusta ja leida silmadega emad ja isad ning ühiselt hõigatakse kolm korda elagu! vanematele. Siinkohal on kohane anda noorpaaril oma vanematele kasvatamise ja iseseisvaks eluks ettevalmistamise eest üle ka väikesed kingitused. Samas isiklikult pooldan kingituste andmist hiljem, kui pulmalised on juba kõhud täis söönud.

Kui pulmas on esindatud kõik neli vanemat, võib pulmavanema eestvedamisel hõigata kibe! ka lapsevanematele. Lõbusaks teeb sündmuse olukord, kus pulmalised hüüavad vanematele: „Risti kibe!“. Kui juba enne pulmi on pruudi ja peigmehe vanemad omavahel suheldes oma laste õiges valikus üksmeelele jõudnud, siis piinlikku olukorda risti kibedast tulla ei tohiks.

Esimene tervisepits ja õnneküünal

Eriline tähtsus on pulmapeo algul süüdataval suurel küünlal, mis peab sümboliseerima abiellujate tugevat ja kuuma armastust ning nende tulevase kodukolde soojust. Piret Õunapuu raamatust „Eesti pulm“ selgub, et see komme kujunes uue tavana välja 1970. aastatel. ”Laual põles küünal, vahel ehitud rahvariidevööga, millelt võeti tuli kahe küünla otsa. Küünlad anti noorpaarile, kellel tuli leek ühekorraga ära puhuda. See oli nagu elutuli ja sellest pidi jätkuma elu lõpuni. Küünlad tuli süüdata igal pulma-aastapäeval uuesti ja nii elu lõpuni.” Tolleaegse elutulega võrreldes on pulmades süüdatav nn mammutküünal siiski mõeldud põletamiseks hetkest, mil lauas võetakse esimene tervisepits, kuni keskööni, mil pruudist saab noorik ja pruudipärja mahamängimisega võiks pulmapeo ametlikult lõppenuks lugeda.

Küünla süütamisel juhib pulmavanem oma avakõnega tähelepanu küünlaleegi õrnusele, aga ka kõrgustesse püüdlemisele ning leegi valgusele ja soojusele. Pulmavanem kutsub noori üles „igal oma pulma-aastapäeval küünalt süütama, istuma hetkeks leegi valgusse ja meenutama kooskäidud mure- ja õnnepäevi“. Loomulikult loodetakse ühiselt, et õnnepäevi on aastas rohkem. Küünlaleek pakub harda hetke rääkida armastuse võimalikust eesseisvast jahenemisest, kus senine tuline armuhoog võib väheneda. Kuid seda enam peab kasvama soov teineteisest rohkem hoolida ja toetada haigus- või nõrkushetkedel. Pulmavanem soovitab meelde jätta armastatu pulmapäeva silmade sära, sest aastad võivad muuta meie väljanägemist ja juuste kohevust, kuid elu tähtsaima päeva silmavaate jäädvustamine oma mällu aitab kaasa õnnelikule kooselule ka siis, kui küünal on muutunud hõbedaseks või lausa kuldseks ehk siis 25 või koguni 50 kooseluaasta järel. Soovitades „mitte teineteist jätta ning olla alati oma rõõmudes ja muredes kahekesi koos“, võiks pulmavanem esitada ka asjakohase luuletuse.

Küünla süütamine pulmapeo alguses lauda istumisel esimese tervisepitsi tõstmise eel ja küünla ühine kustutamine südaööl, kus enne tanutamist/pruudipärja mahamängimist võtavad kõik pulmalised end ühte perekondlikku suurde ringi, raamib pulmapidu tervikliku alguse ja lõpu tundega. Ringis liigub küünal ühe pulmalise käest teise kätte, kusjuures iga pulmaline saab noorpaarile kas sõnades või mõttes järgmiseks kooselu aastaks kaasa öelda paar kaunist sõna. Tuleb tunnistada, et tihti eelistavad vaikida just need pulmalised, kes pulmapeo käigus on end küllalt osavate kõnelejatena näidanud. Ju siis peetakse vaikimist sõnadest tähtsamaks ja kõnekamaks.

Viimasena saavad küünla enda kätte abiellujad ja koos puhutakse see ka ära, et küünal taas süüdata täpselt aasta pärast nii nagu eeldatavasti igal pulma-aastapäeval.

Tean, et mitte kõik pulmavanemad ei süüta küünalt kohe lauda istudes, vaid veidi hiljem. Miks, seda oskavad nad ise paremini seletada. Tore, et igal pulmavanemal on oma spetsiifiline käekiri ja erinevustega toimingutes saan ma vaid nõustuda.

Pulmarahvas pulmalauas

Foto: Kristian Kruuser

Kui eelmises kirjutises rääkisin lahti vanemate paigutuse lauas, siis ülejäänud lähisugulased kutsutakse noorpaari lähedusse vastavalt läbikäimise astmele ja soovile pulmapeo käigus rohkem suhelda. Seega peaks kindlasti eelnevalt läbi mõtlema vanavanemate kohad pulmalauas, aga ka soovi korral onude/tädide kohad. Tavaliselt jäävad laua ühte otsa ansambel ja pulmavanem, ka fotograaf ja videomees, kes peavad tihti ja kiiresti edasi-tagasi liikuma.

Tihti on noorpaarid uurinud pulmavanemalt peole tellitud asjameeste istumise kohta, kas peosaalis või eraldi omaette ruumis. Tunnistan siinkohal, et eelistan nii endale kui ka teistele asjameestele kohta peoruumis, sest üks õige pidu sünnib ikka kohapeal ja paljuski peol viibiva rahva meeleolu arvestavalt. Eraldi ruumis asuvatele peo eestvedajatele ja jäädvustajatele võibki jääda pidu eemalviibivaks, mis ei ole üldkokkuvõttes väga heale pulmapeole positiivne.

Vahel on kasutatud külaliste lauda paigutamise hõlbustamiseks nimekaarte. Nimekaartide korral on suurema seltskonna, alates 50 inimese puhul on mõttekas kasutada pulmapeo ruumi ja lauakohtade skeemi, mida lastakse eelnevalt ringi käia või riputatakse seinale. Nii saab igaüks oma istekoha umbkaudse asukoha juba varakult selgeks teha.

Nimekaartide kasutamise korral on igal juhul soovitav juba pulmakutsel märkida külaliste poolne kohustus teatada pulmapeol osalemisest või mitteosalemisest. Kui ei olda päris kindel, kes tulevad ja kes mitte, siis nimekaartide järgi külaliste paigutamine võib tekitada palju segadust ja jätab pulmalauda tühje kohti. Seega võiks noorpaar nimekaarte kasutada vaid juhul, kui nad tunnevad väga hästi pulmalisi ja on teada täpne pulma tulejate nimekiri. Kuna on noorpaare, kes teavad vanade pulmakommete põhjal nn veimede jagamisest pulmalistele, siis on mõnes pulmas näiteks küpsetatud kõigi pulmaliste nimedega kaunilt pakitud koogikesed, pandud taldrikule õun, trühvli komm vms, mis ühtlasi märgistavad väikese nimekaardikesega ka pulmalise istekoha. Loomulikult jääb alati võimalus lasta külalistel endil valida sobivaim istumiskoht ja kaaslased enda ümber. Samas ei tähenda see, et noorpaar ei peaks eelnevalt enda jaoks selgeks tegema enda läheduses istuvad persoonid.

Vanemate istumine pulmalauas

Pulmalauas on nelja ema/isa olemasolul istumispaigutus väga selge ja tava aastakümnete jooksul välja kujunenud. Lauda on ajast aega istutud ikka nii, et pruudi kõrval istub peigmehe isa koos abikaasaga ja peigmehe kõrval pruudi ema koos abikaasaga. Ühe või lausa kahe vanema puudumise korral algab noorpaaril laudapaigutusega üsna tõsine arutelu. Emotsionaalseid ja tihti risti vastupidiseid arvamusi võib tuua olukord, kus üks paar noorpaari vanematest on lahutanud ja leidnud endale uued kaasad. Eriti “plahvatusohtlik” on, kui ühel vanematest on uus abikaasa, teisel mitte.

Käesoleva kirjutise autoril on üks pulmakogemus, kus kõik neli vanemat olid leidnud endale uued elukaaslased ja kõik olid ka pulma kutsutud. Sellistel juhtudel on pulmavanema nõuanded väheolulised, sest lahenduse vanemate laudapaigutuses peavad leidma asjaosalised ise. Peamine on, et lahus olevate vanemate või uute elukaaslaste pulmas osalemisest ei tekiks arusaamatusi ega riidu. Pingete tekkimine on praktikas siiski võimalik, sest enamasti on vanemate lahkuminek seotud sügavate psühholoogiliste läbielamistega. Praktikuna tunnen alati rõõmu, kui noorpaar vastab minu küsimusele emade isade kohta, et kõik neli on olemas...

Tervisenaps šampanjaga

Foto: Kristian Kruuser

Kuna olen varemalt pikki aastaid tegutsenud ka pillimehena tantsuansamblis ja sealhulgas paljudes pulmades, siis julgen väita, et šampuse pakkumisega pulmamajas jagunevad pulmavanemad kaheks – ühed korraldavad selle koheselt pulmamajja jõudes, teised veidi hiljem, ehk pärast väikest pausi. Mina oma tegevuses eelistan kahtlematult teist varianti, sest uude kohta kohelejõudmisel on vaja veidi ümbrusega harjuda, samuti pika sõiduga tekkinud muude vajaduste rahuldamisega - kes ennast korrastada, kes suitsetada, kes jalutada jne.
15–20-minutilise pausi jooksul jõuab lilled ära sättida, kingitused kokku koguda ja ühisele õnnitluskaardile nimed kirjutada. Ühtlasi saab noorpaar teha mõned fotod pulmamaja õues, aga samuti veidi omaette puhata.

Seejärel algab pidu täie hooga ja lõpuni!

Pausi järgselt kogunevad pulmalised šampuselaua juurde noorpaari ootama. Siin saab pulmavanem nii ennast kui ka lühidalt pulmapeo kodukorda tutvustada. Pulmaliste enesehinnangut peaks tõstma pulmavanema pöördumine rahva poole sõnadega: „Noorpaar ütles, et neil on väga palju sõpru, sugulasi ja tuttavaid. Kõiki nad pulma kutsuda ei jõudnud, aga parimad on täna siin. Tehkem siis tänane pulmapidu üheskoos – pulmavanem, tantsuansambel ja loomulikult pulmalised – noorpaarile elu unustamatuimaks sündmuseks! Tundkem koos noorpaariga ühtse perena tänasest päevast suurt rõõmu ja andkem endast parim pulmapeo õnnestumisse!“

Foto: Arno Mikkor

Pärast noorpaari saabumist koos torupillimuusika saatel rahva ette kutsutakse välja julgemad noored mehed šampusepudeleid avama juhul, kui pokaalid ei ole juba eelnevalt täis valatud, nagu mõnel pool mõisates, restoranides ja baarides. Pudelikorkide pauguga avamisele, mis imiteerib kahuripauke ehk saluuti, järgneb šampusepokaalide täitmine. Noorpaarile on effektne lasta tuua pokaalid roosiõitega kaunistatud kandikul spetsiaalselt cateringi inimestel, mis on siis juba täidetud või meeskelnerite puhul ka rahva ees avatavad ja täidetavad. Pulmavanem ulatab klaasid noorpaarile ja nende vanematele, seejärel kutsub mehi endale ja oma kaaslasele pokaali viima. Tavaliselt on noorpaari pokaalid veidi erilisemad – kristallist näiteks, ja nende külge on kinnitatud lilleoks, väike roosa ja sinine rosett või graveeritud abiellujate nimed. Harvemal juhul on kaks pokaali ühe valge lindiga teineteise külge seotud.

Kui kõigil on pokaalid käes, alustab pulmavanem esimest pulmakõnet: ”Kes see teab, kuis kõik see algas, neiu vaikis, peiu salgas!”

Foto: Kristian Kruuser

Järgneb 3–6 minutine lugu noorte teineteise leidmisest, mis on meeleolu tõstmiseks vürtsitatud rohkete omadussõnadega, hoidmaks jutustusel pulmaliste kõrgendatud tähelepanu.

Pärast šampusepokaalide kokkulöömist, kus esimesena alustavad vanemad, kutsub pulmavanem kõiki pulmalisi taas noorpaarile tervist ja õnne soovima.

Pulmaliste mälestusautogrammid

Pärast katseid noorpaarile ulatan pulmavanemana neile kõigi pulmaliste nimel raamitud mälestusautogrammilehe või minu poolt nimetatuna ka "pulmaliste ühise õnnitluskaardi". Juba enne tervisenapsulaua juurde kogunemist saavad kõik pulmalised kirjutada noorpaari nimede, kuupäeva ja kaunistustega paberilehele oma eesnime. Tähtis on, et pulmalistel oleks kasutada hea kirjutusvahend ja nimede paigutus autogrammilehel näeks lõppkokkuvõttes välja kunstipärane.

Foto: Arno Mikkor

Abiellumise hetkel ei tähenda omakäeliselt kirjutatud nimed ja kogu raamitud  autogrammileht loomulikult suurt reliikviat, kuid aastate möödudes tema väärtus kasvab. Näiteks 25 aasta pärast hõbepulmas abiellumisele ja pulmapeole tagasi mõeldes meenuvad kõik, kelle nimed seal kirjas.

Pean siinkohal tunnistama, et eranditult kõik noorpaarid on selle ideega kaasa tulnud ja küllap on see ühine õnnitluskaart leidnud ka auväärse koha noorpaari elamises, kasvõi näiteks õnneküünla kõrval elutoa riiulil.

Täpselt küll enam ei mäleta, kuid ilmselt jääb selle mõtte esmakordne teostus pea 15 aasta tagusesse aega...

Noorpaari ülesanded

Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ noorpaarile tehtavatest katsetest järgmist: ”Palju oli erinevaid kombeid, et pruudi virkust kontrollida ja teda uue kodu külge kinnitada. Nii jäeti meelega asju põrandale vedelema ja kui tulevane perenaine vähegi oma hoolsust tahtis näidata, pidi ta need üles võtma, sest muidu oleks ta kõigi silme all üks lohakas naisterahvas olnud.” Siinkirjutaja on pulmavanemana noorpaari „lohakust“ või „tublidust“ kontrollinud maha kukutatud põrandaharjaga.

Et selle sissekande lugejateks võivad sattuda ka tulevased abiellujad, siis üksikasjalikum tegevuse selgitus jääb pulmapeole...

Pool sajandit tagasi hakati pruudilt ja peigmehelt nõudma mitmesuguste oskuste tõestamist. Lihtsamateks tegevusteks olid pruudi ketrusoskuse tõestamine või lapse mähkimine ja peigmehel paku lõhkumine. Keerulisemad ülesanded olid pesupesemine, luua köitmine, masinaga õmblemine, mehe särgi triikimine ja suka nõelumine. Tänapäeval noorpaari ülesanded väga keerulised ei ole. Samas on populaarne endiselt paku lõhkumine ja tite mähkimine. Töö autor on püüdnud enda juhitavates pulmades kaks viimati nimetatud ülesannet seada teel kinnipidajate põhitegevuseks. Seda on ka pulmakülalistel huvitav vaadata. Kahtlemata sobib selline eksam maapulmadesse.

Kommete kaasajastamisel on pulmavanemad mõelnud välja katseid, mis lähtuvad noorpaari erialast ja igapäevastest tegemistest. Näiteks pulmavanem Martin Liivet meenutas: „Ehitusettevõtja teeb segu ja käe jäljed vajutatakse segusse, lisatakse kuupäevad ning aasta. Jäetakse kivistuma ning tuuakse hiljem pulmamajja.“ Pulmavanem Aleksander Parmani kogemustepagasis on abielluva päästeameti töötaja poolt nuku elustamine ja toitlustustöötajal taigna valmistamine.

Eriskummalisematest katsetest pulmades meenutas pulmavanem Mart Tõnismäe järgmisi: „Pügada lammas ja suur titt ehk peigmehe vend vannis ära pesta“; Jaak Madismäe: „Peigmehel sokiauk parandada ja pruudil vanaaegne pistik kokku kruvida“; Irene Pukk: “Peigmees kruvib kartulisse, mida hoiab pruut, kruvid. Seejärel pruut koorib suure noaga kartuli, mida hoiab peigmees”; Mart Puust: “Püssiga märkilaskmine ja kahe puust pulgaga tule süütamine.”

Foto: Kristian Kruuser

Üks levinumatest pulmakommetest on nn mina mahapesemine ja meie-tunde tekitamine. Ühtlasi sümboliseerib see toiming mineviku maharaputamist ja uue puhta ühise elu algust. Selleks on šampuselaua juurde valmis pandud kauss veega ning käterätik. Noorpaar hakkab teineteise käsi pesema ja rätikusse kuivatama. Pulmavanem soovitab pulmarahval noorpaari edaspidi kontrollida, kas teineteise käsi pestakse ikka niisama hoolikalt kui pulmapäeval. Tavaliselt küll ”õnnistatud” kätepesuvett pulmaliste kaela ei visata, kuigi noorpaar võib sellekohaseid liigutusi imiteerida.

Kui käed pestud ja hoolsalt kuivatatud, ulatab pulmavanem kokkumurtud paberi, millest palub noortel välja lõigata pulmaöö resultaadi ehk esimese lapse kujutise. Keerulisemaks teeb selle töö asjaolu, et ühe käes on käärid ja teisel paber. Siiski saavad kõik noorpaarid oma kätetööga hakkama ja pulmalistelt ka teenitud aplausi.

Kui pulmavanema püstitatud ülesanded on edukalt täidetud, võib pulmalistel lasta taas noorpaarile kolm korda elagu! hõigata.

Uusi kombeid välismaalt

Meie pulmakombestikku on tulnud mõndagi välismaalt. Pea igal nädalal on võimalik jälgida erinevaid abiellumisstseene televiisorist. Need mõjutavad uute kommete tekkimist ka Eesti pulmatavadesse. 

Üks mitme pulmavanema sõnul juurdunud uus tava on sukapaela äravõtmine, mis on tulnud meie pulmakombestikku Iirimaalt. Peigmees peab enne avavalssi selja taha asetatud kätega ja põlvili olles pruudi ühelt jalalt hammastega suutma ära võtta sukapaela. Kui sukapael on käes, tunnustab pulmarahvas noorpaari tormilise aplausiga. Äravõetud sukapael antakse edasi öösel peale kahtteist pruudipärja mahamängimisel valitud uuele peigmehele, kes selle rahva pilgu all uuele pruudile sukkade peale tõmbab või jätab peigmees rahva ees äravõetud sukapaela hoopis endale mälestuseks.

Foto: Kristian Kruuser

Siinkirjutaja ei suutnud aastaid pulmarahvale delikaatselt (vihje pulmaööle?!) lahti seletada sukapaela äravõtmise tavaga seotut ja selle kombetalituse korraldamise vajalikkust. Mõni aasta tagasi pulmamessil esinedes pakkusin välja mõttearenduse, kus pruudil on ühel jalal roosa ja teisel sinine sukapael. Peigmehe poolt ühe paela äravõtmise järel selguks ennustusena, mis soost last on perre oodata. Nüüd on minu arvates tekkinud toimingule ka asjalik sisu.

Välismaalt on meile jõudnud veel mitmeid uusi kombeid: isa toob pruudi altari ette; sõrmused toob kas sõber, laps, õde või vend; laulatused vabas õhus; pulmavanne; pruudi kimbu üleõla heitmine jmt.

Pulmavanema abivahendid

Kuigi paljud pulmapeo tegevused on pulmavanematel sarnased, üritab siiski igaüks teha midagi omanäolist, mis tuleneb pulmavanema lisaoskustest. Kahtlemata peab hea pulmavanem oskama hästi sõnu ritta seada. Näiteks küünlasüütamistseremoonial kasutan isiklikult ka kaunist taustmuusikat, mis teeb kõne kindlasti nauditavamaks.

Samuti eristab pulmavanemaid suhe muusikaga. Kuna pulmades on alati soovitud palju laulda, siis instrumendi valdamine (kitarr, lõõtspill vms saatepill) on igal juhul teretulnud. Loomulikult ei tohi pillimängu ja laulmisega liiale minna. Ikka põhimõttel, et igat head asja tuleb pigem vähem kui palju pakkuda. Pulmavanemad, kes ”viisi ei pea”, püüavad abi nõutada tantsuansamblilt või mõnelt pulmakülaliselt, kes siis ise laululoo üles võtab.

Palju elevust on pulmapidudel tekitanud Eesti iidne torupill, mida siinkirjutaja kasutab pidulikkuse tõstmiseks hetkel, kui rahvas ootab noorpaari šampuselaua juures. Torupillimuusika saatel kauni noorpaari rahva ette ilmumine mõjub ülimalt pidulikult. Frakis pulmavanem suurendab kõnega emotsioone veelgi.

Foto: Kristian Kruuser

 Iseenesest mõistetav on, kui abivahendid seltskondlikeks tegevusteks ja mängude korraldamiseks on pulmavanemal endal olemas. Olgu nendeks siis oksjonitarbed, pliiatsid, paberid, poksikindad, silmasidemed, gaasitorbikud, ujumislestad, kitlid, mütsid jms.

Pulmamajas

Kui pulmarong on õnnelikult peopaika jõudnud, palub pulmavanem kõigil autodest kaasa võtta ilusti pakendatud ja „pulmalistele mittevajalikud asjad“, st kingitused. Üldjuhul suunab pulmavanem kingituste kandjad majja sisse, kus ootavad vaasid lilledele ja laud kingipakkidele/kingilaekale. Siin läheb esmakordselt vaja abilisi, kes kiiresti sorteerivad lilled ja seavad nad sobivalt vaasidesse. Kingitud lilli pulmalauale ei panda. Toiduvaagnate vahel võivad lauda kaunistada väikesed dekoratiivlillekimbud. Parim variant on, kui lillevaasid saab asetada eri tasanditele või mööda pulmamaja laiali. Lillesalongist võib laenutada ka spetsiaalset alust, mis võimaldab vaase asetada lausa mitmekorruseliselt, misjärel tekib „lillesein“.
Viimasel ajal on noorpaarid korraldanud lilledega nii, et kohe pärast registreerimist võtavad need endaga kaasa lillesalongi esindajad. Pulmaliste jõudmisel pulmamajja ollakse üllatunud kingitud lillede kaunitest seadetest. Siit tuleneb ka vajadus pulmalistele eelnevalt teada anda noorpaari eelistustest kindlatele lillesortidele või värvidele.

Kogu pulmapeo lilleseadeis võiks olla üks ühine joon, olgu see siis värv või lilleliik. Läbimõeldud, ühtne stiil, mis läbib nii pruudikimpu kui ka auto-, ning peopaiga lauakaunistusi, jätab külalistele kustumatu mulje. Mida suurem ruum, seda rohkearvulisemalt peab olema lilleseadeid, et muuta saal hubaseks ja ilusaks. Suvel saab kasutada kaseoksi, mis annavad mahedat rohelust ja värsket lõhna. Edukalt saab ära kasutada ka kingiks saadud väärislilli, mida võib värvi järgi eraldades paigutada erinevatesse saalinurkadesse.

Lilleseadetele pakuvad alternatiivi üha enam ja enam kasutusele võetavad õhupalli- ja paberkaunistused. Selline kaunistusviis tuleb ka tunduvalt odavam kui elusad lilled. Professionaalsed kaunistusfirmad suudavad teha õhupallidest kõikvõimalikke kujundeid, alates väikestest õhupallivanikutest kuni suurte südamekujuliste väravateni, läbi mille astub pulmarahvas peosaali. Paberkaunistustest saab samuti tellida kõikvõimaliku kuju ja värvilahendusega kaunistuselemente. 

Tabalukk nime lukustamiseks

Mitmel pool Eestis on leitud koht, kuhu noorpaarid pulmapäeval tabalukke kinnitavad. See tava on alguse saanud 1980. aastate lõpus Keila-Joa mõisast. Sealse silla kettide külge lukustavad pruutpaarid tabasid ja viskavad siis võtme vette. Nii pannakse oma abielu lukku, mida pole võimalik enam lahti sõlmida. Kuna siinkirjutaja on mitmetel kordadel seal sillal käinud, siis sain sellest mõttest inspiratsiooni ja lasin ka Eestimaa südames, Paide tehisjärve äärde suunduva silla käsipuude külge valmistada kaks punast südant. Noorpaarid ja teised pulmavanemad on kombe omaks võtnud ja nõnda kinnitavad noorpaarid sinna oma tabaluku graveeritud eesnimede ja pulma kuupäevaga. Paraku on pea kümneaastane tavand sattunud ka kahel korral vandaalide meelevalda.

Ka Kirde – Eesti pankrannikul, Valaste joa ääres on noorpaaridel võimalik oma abielusid lukku panna. Margus Kruut on kirjeldanud Postimehes tegevust alljärgnevalt: “Koht on eriti menukas pulmarongide peatuspaigana. Seda tõestab ka suur hulk platvormi külge lukustatud tabasid, mis sümboliseerivad kindlat soovi siduda kokku tabale graveeritud nimede kandjate elusaatused.”

Noorpaari nimesid võib ka nii lukustada nagu seda tehakse Mozarti sünnilinnas Salzburgi sillal Austria liidumaa südames. Seega tahaks siinkohal vaidlustada nende inimeste arvamust justkui oleks see pigem vene noorpaaride komme Eestis. Nagu näha, ka ajaloolises rohkete barokiaegsete mälestisehitistega linnas nagu Salzburg saab asi edukalt toimida.

Maikuus toimunud Eesti Meelelahutajate Liidu juhatuse väljasõidul Paidesse avaldati mõte, et ehk võib see idee teostuda õigepea ka Lõuna-Eestis.

Pruudi nime ärasaatmine

Enamik pruute vahetavad abiellumisel perekonna nime. Aastakümneid on seda pulmades ka tavandina tähistatud. Üks levinumaid on nime uputamine veekogusse. Kui aastakümneid tagasi oli eelistatud nimesildi panek pudelisse ja pudeli allavett liikuma laskmine, siis nüüd on kasutusele võetud loodussõbralikumad variandid – looduslikust materjalist punutud pärja külge seotakse paberile kirjutatud nimi või senine pruudi allkiri ning lastakse see šampusepudelilt korgi lennutamise saatel vette.

Foto: Kristian Kruuser

Käesoleva kirjutise autorile meeldib just viimatinimetatud „nimeuputamise“ variant, sest võistlusena saab lasta eriti suvisel ajal igal pulmalisel loodusest leida üks oksake või kena õis, millest noorpaar üheskoos teebki pärja. Ilusaima loodusanni tooja saab au avada šampuse pudeli. Samas annab otsimine võimaluse pulmalistel juba ka omavahel veidi tutvuda ja alustada dialoogi. Kui nüüd pudelgi avatakse ja suurde pokaali valatakse, kuhu eelnevalt vargsi pool pudelit Vana Tallinnat või Liivimaa palsamit valatud, maitseb pulmalistele käest kätte käiva suure nõu jook vägagi hästi. Ka talvisel ajal võib teel tekkinud peatuse korral kanget ja sooja andvat jooki pakkuda: seda kiiremini seltskond lõbusamaks muutub. Kui mõni teebki veidi „kõveramat nägu“ ühiskasutuses oleva nõu üle, siis pulmavanema viide vanadele eestlastele või ühtse perena tundmisele teeb peagi kõik taltsateks joogitarbijateks. Söödi ju vanasti ühest „mollist“ ja joodi ühest kapast.

Tallinna piires on võimalik laenutada valgeid tuvisid, mistõttu on mitmetes pulmades nimega hüvastijätmisel kasutatud kirjatuvisid. Pulmavanemate sõnul teatud riski linnud siiski tekitavad, sest nende puurist väljavõtmine, nimesildi jala külge kinnitamine ja lendulaskmine ei ole just kõige mugavam tegevus. Eriti veel siis, kui lindudel erilist lendamishuvi ei ole. Siinkirjutajal on korduv kogemus tuvidega, kuid alati on protseduur õnnestunud kenasti. Kauni mälestuse on jätnud linnud Tallinna Botaanikaaia veesilma ääres dekoratiivpõõsaste vahel toimunu, kus pärast puurist lahtilaskmist tegid linnud kahekesi kõrvuti pulmaliste kohal mõne tiiru, enne kui kadusid kaugusse.

Mõnes pulmas on pruudi senine nimi saadetud „kuu peale“ raketiga. 100 mm läbimõõduga rakett annab kõva paugu. Suits ja ilus värvigamma taevalaotuses on igati efektne, eriti kui seda tehakse kell 00.00 öösel. Kuid tähelepanuväärne on see toiming ka päevavalgusel.

Praktikas on ette tulnud pruudi senise nime uputamist merre, kus eelnevalt oli valmis seatud lapik kivi, millele viltpliiatsiga saab kergesti nime kirjutada.

Viimasel ajal otsivad noored ekstreemseidki nimega hüvastijätmise võimalusi. Näiteks võib interneti leheküljelt lugeda kellegi Sirle ideed: „Mu tulevane mees on ehitusfirmas kopa peal. Kas nii ei tohi, et mees kaevab väikse augu, mina panen nime auku ja mees ajab kinni.“

Viimastel aastatel on nime ärasaatmiseks kasutatud ka sooja õhuga täituvat õhupalli. Pimedas on õhupall taevalaotuses suure valguskerana. Ka päeval annab õhupall effekti, eriti kui lasta teda liikuma mere kohale.

Foto: Kristian Kruuser

Tavaliselt lasen pulmavanemana pruudil anda vande, kus pruut tänab senist perekonnanime ja lubab uut auga hoida. Ühtlasi palub pruut pulmalistel teda edaspidi „nii meelitada, kutsuda kui ka kiruda“ vaid uue perenimega.

Tee sulgemine ja „passi“ näitamine

Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis on olnud täies elujõus aastakümneid, on tee sulgemine. Kuigi on avaldatud arvamust, et tee kinnipanemine on justkui viina kerjamine ja nii mõnedki noorpaarid ei suhtu sellesse positiivselt. Pulmalistele see komme siiski meeldib, kasvõi seetõttu, et vahepeal saab autost välja tulla ja veidi ringutada. Kiiremad jõuavad suitsugi teha, eriti ilusa suveilmaga. Tee kinnipanemine ja selle vabaks saamine on tulevaseks abieluks hea märk. Arvatakse, et siis ületatakse ka kooselus kõik ettetulevad takistused. Piret Õunapuu on raamatus „Eesti pulm“ öelnud, et teel olevate „takistuste ületamine toimus „passi“ näitamisega. Pudel on pulmakombestikus passi nime kandnud sellest ajast saadik, kui eestlane üldse passi teab ja tunneb.” Tänapäeval küll ”näitamisest” üksi ei piisa – 0,5 liitrine viin (vahel ka 1,0 liitrine viin või lisaks 0,7 vahuvein) tuleb kinnipidajatele ära anda. Näiteks 1980. alguses peeti kord Noarootsis pulmarongi kinni 9 korda. Taasiseseisvumise järel on see arv kahanenud 1–3-le. Peab tunnistama, et enamikel pulmarongidest õnnestub tänapäeval  peopaika jõudmine vahelesekkumisteta. Seda just viimastel aastatel, kuna peatumine on raskendatud, sest pulmad toimuvad suuremas asulas või sõidetakse tiheda liiklusega trassidel. Pulmavanemana olen soovitanud vähemalt üks peatamine siiski tava alleshoidmiseks korraldada ja leida koht teel, kus oleks mõeldav pulmarongi seisma jätmine. Selleks korraldavad kas töökaaslased või lausa pulmalised ise väikese ettesõidu pulmarongi peatamiseks ja „passi“ küsimiseks.

Mis siis peatamisel juhtub?

Üldjuhul sooritavad noorpaarid juba aastakümneid üht ja sama tegevust: mähivad nukku ja lõhuvad pakku. Pärast edukat tööd antakse kinnipidajatele ka „pass“. Sageli konfiskeerib pulmavanem kinnipidajatelt nii tühjad pudelid, nööri kui ka kirve.

Üks meeldejäävaid ja eriskummalisi peatamisi oli ekskavaatorimehe poolt tee peale ette aetud traktor. Nõudes noorpaarilt suure võtmega ühe mutri kinnikeeramist, misjärel olevat võimalik traktor jälle õigesse sõidusuunda ajada, rändas suur õline mutrivõtigi pärast töö tegemist noorpaari auto pagasiruumi. Muidugi andis pulmavanem noorpaari nimel õnnitlejale vastu pooleliitrise viinapudeli.

Üks ehmatama panevaid pulmaliste kinnipidamisi oli 2003. aasta augustis, kui seltskond oli veetnud paar tundi suvisel seltskondlike mängudega piknikul Jägala jõe ääres ja pulmarong hakkas liikuma pulmamajja. Kinnipidajaks oli Eesti Politsei maskott, tegelikult pruudi politseinikuna töötav vend. Probleemseks muutus olukord siis, kui politseinik lasi kõikidel autojuhtidel puhuda. Eelnevalt olid pikniku murumängude auhindadeks saadud õlled ja džinnid leidnud aktiivset manustamist. Õnneks ühelgi autojuhil puhumisega probleeme ei tekkinud ja sõit võis õnnelikult jätkuda. Asjakohast lõõpimist jätkus aga kogu seltskonnale. Tihtipeale on kinnipidajatel kaasas ka kimp põllulilli – noorpaari õnnitlemine on igati asjakohane.

Põnevamateks väravateks on pulmavanem Mart Tõnismäe nimetanud „Vennad Voitkad metsateel ja mungad hobusega“, Martin Liivet „Ristatud mõõkadega kadette“, Mart Puust “Omavalmistatud kahuripauguga pulmaväravat”.

Isiklikult olen täheldanud, et peale pulmarongi kinnipidamist siirduvad pulmalised veidi elavamate ja rõõmsamatena autodesse ning pulmarong võib edasi sõita. Videomees on jäädvustanud taas uue pulmamosaiigi killu.

Autokolonn

Kui noorpaari auto on kolonnis esimene, siis üldjuhul järgnevad sellele vanemate autod, seejärel õdede-vendade omad. Üldjuhul on esimeste autode hulgas ka videomeest ja fotograafi transportiv auto või ka keegi abilistest, keda noorpaaril võib sõidu jooksul vaja minna.

Foto: Kristian Kruuser

Signaali andmine on pulmarongi autodel olnud tavaks kaua aega. Signaali annavad ka noorpaari tervitamiseks ja õnnitlemiseks vastutulevad autod. Alati ei tarvitse signaalitamist mõista Eesti Vabariigi korravalvurid – politseinikud. Madis Jürgen on aastaid tagasi Eesti Ekspressis kirjeldanud pealkirja all „Vestern Virtsus“ värvikalt ühe pulmarongiga juhtunut: „Noorpaar kinnitas, et signaalitamine on rõõmu, mitte rahulolematuse märk. Sellegipoolest kamandati noorpaari Žiguli teeserva ja peigmees politseiautosse, kus talt uuriti, kas ta on lihtmenetluse otsusega nõus. Nooremkonstaabel keeldus vastamast, miks peigmeest jätkuvalt kinni peetakse. Mõni aeg hiljem kostis ta: „Mis ta siis piibitab!“

Ka jalakäijad on läbi aegade ikka tervituseks käe tõstnud ja lehvitanud, kuigi tegemist on võõraste inimestega. On tore ja armas vaadata, kuidas noorpaari auto möödumisel jalakäijatel naeratus nagu iseenesest näole tekib. Ringteedest ristmikel teevad pulmarongid kolm ringi ja siis on signaalitamine ja üksteisele lehvitamine tavaline. Kui seda jäädvustab kõrvalt ka pulmarongist ette sõitnud videomees, siis on rõõmu laialt ja kindlasti pärast huvitav meenutada. Tihti ei kipu kõik autod ühte ringi ära mahtuma. Nii on tulnud mõnel väiksemal ringil moodustada lausa kaks paralleelset ringi. Teine võimalus on, et auringe teeb ainult noorpaari auto.

Foto: Arno Mikkor

Praktikas esineb tihti juhuseid, kus juba algul annavad mehed autorooli abikaasa õrnadesse, kuid vähekogenud kätesse. Paraku pulmarongis sõitmine ei ole eriti kerge ülesanne. Seda enam olukorras, kus eessõitjad hakkavad nn ussi sõitma. Samuti on kõigile teada, kui esimene, noorpaari auto, sõidab kiirusega kaheksakümmend, peavad rivi viimased autod rongis järelpüsimiseks sõitma sajakilomeetrise tunnikiirusega. Noorpaari auto sõidukiirust peab jälgima ka autos istuv pulmavanem.

                                                               Foto: Annika Pihlak

Eelmise sajandi alguskümnenditel tehti pulmasõitu nii maal kui linnas peamiselt hobustega. Talvel saanide, suvel vankritega, jõukamad ka kaarikute ja tõldadega. Uhkemad sõiduriistad olid pruutpaaril ja nende lähematel sugulastel. Pulmarongi aga saatsid jalgratturid – kummalgi pool pulmarongi 10 meest. Tänapäeval on mõnikord, nii nagu juba mõned aastakümned tagasi, kui populaarseteks sõidukiteks olid mootorrattad, kasutatud noorpaari auto eskordina: 1 -  2 sõidukit ees ja samapalju taga või kõik mootorrattad pulmaauto ees/ümber.

Teel pulmamajja

Pulmapäev on kui kaunis mosaiik, mille kirevuse tagavad sündmused, mis saavad teoks registreerimise/laulatuse järel. Just teel pulmamajja tehakse peatusi, mida pildistatakse, filmitakse, jäädvustatakse mällu.

Paljuski teevad pulma erakordseks sündmused, mis eelnevad pulmamajas lauda istumisele. Nime ärasaatmine,

tabaluku panek,

puu istutamine,

kurepesa toepostile lindi sidumine,

Foto: Kristian Kruuser

pruudipärja materjali ühine korjamine, peigmehe „kunagise pruudi“ humoristlik tervitus teel ja passi küsimine, lõbusad seltskondlikud mängud jpm on kindlasti iga pulmapäeva mosaiigitükikesed, mida teel pulmamajja on korraldamist väärt.

Pärast registreerimist/laulatust

Kui noorpaaride sõnul on „kõige hullem möödas“, algab äsjaabiellunute õnnitlemine. Esimestena vanemad, vanavanemad, õed/vennad, teised sugulased, tuttavad. Selleks on eelnevalt kokku lepitud 1-2 lapsega, vahel vallaliste neidudega, kui alaealisi ei ole, kes koguvad enda kätte noorpaari lilled. Kui lilleneiusid, -peiusid on kaks, seisavad mõlemad peigmehe kõrval, kuna õnnitlemist alustatakse pruudist ja õnnitlushetkel on lilleõis või lillekimp õnnitlejal käes. Pärast peigmehe õnnitlemist antakse lilled abiliste kätte. Vahel on noorpaarid palunud juba kutsel, et lilli oleks minimaalselt. Näiteks Liivi ja Aini abielu registreerimisele kutsutud külaliste kutsel seisis märge: „Lilli palume õis paari kohta.“

Viisakas on, kui pulmalised kättpidi õnnitlevad ka vanemaid ja vanavanemaid. Paraku kiputakse see komme sageli  unustama, ja pulmavanem peab siis seda meelde tuletama.

Kui lilled on üle antud, järgneb pildistamine – esimesena noorpaar, seejärel noorpaar koos lilleneiude, -peiude ja vanematega. Fotografeerimine kulmineerub kogu pulmaseltskonna ühispildistamisega. Pulmavanem koos fotograafiga saavad siinjuures protseduuri meeleolukalt juhtida, et pulmaliste tuju tõsta.

Pulmaliste ühispilt Alatskivil 1907. aastal             Pulmaliste ühispilt Palamusel 1898. aastal

Kui ühispilt tehtud, jagab pulmavanem autojuhtidele varem valmis lõigatud valged lindid (mõnel juhul on valgete lintide otstesse kirjutatud või lausa tikitud noorpaari nimed ja abiellumiskuupäev) autode külge kinnitamiseks. Samas selgitab isamees, kus autos on ruumi neile, kellel omal liikumisvahendit ei ole. Tuleb märkida, et aastatega on selles valdkonnas toimunud oluline muutus. Kui veel paarkümmend aastat tagasi lõpetas pea iga pulmarongi suur buss või vähemalt üks-kaks väikebussi, siis tänastes pulmades on sõidusoovijaid maksimaalselt 2–6, keda on lihtne teiste pulmaliste autodesse paigutada. Muidugi ei puudu erandid, kus juba eelnevalt on soovitatud pulmalistel mitte kasutada oma transporti: reeglina Tallinna-lähedastes pulmades. Selleks on noorpaar tellinud vastavalt rahva arvule 1–2 suuremat bussi, millega pulmalisi peo paika ja peo lõpus sealt ära sõidutatakse.

Kumb on enne, kas armumine või abielu

Kui eestlastel on pulmapidu ja sellele eelnev registreerimine/laulatus ikkagi omavaheliste suhete üheks kõrgpunktiks, siis mõnel rahval võib alles abiellumisele järgneda tõelise armastuse teke. Arko Õige on 2004. aastal Eesti Ekspressis kirjutanud nii: “Näiteks moslemitel on lahutusi väga harva. Abiellutakse üks kord ja igaveseks. Bangladeshis öeldakse, et kui lääneriikides inimesed armuvad ning seejärel abielluvad, siis Bangladeshis on asi vastupidi – kõigepealt abiellutakse ja alles siis tekib armastus.“

Interneti leheküljel www.pulmad.ee esitatud küsimusele: „Kaua te tundsite teineteist enne pulmi?“ vastasid 60% külastajaid „üle 2 aasta”, 11% „2 aastat”, 6% „9 kuud”, 4% „6 kuud” ja 5% „3 kuud”.

Küsimusele: „Kui kaua enne pulmi elasid koos oma partneriga?” vastas 33% arvutikasutajatest, et on enne pulmi koos elanud üle 4 aasta. Suhteliselt kiiresti tehakse otsus pulmade korraldamiseks pärast 7 - 12 kuu pikkust kooselu (21% vastanutest). Kolm aastat kooselamist viib pulmade tõenäosuse vaid 13%-le. Kuid pärast neljandat kooseluaastat võib abiellumislootus jällegi suureneda.

Kellele uurimusnäitajad sobivad, on aeg käes pulmavanemale helistamiseks.

Peopaik

Interneti leheküljel Pulmad.ee viidi kunagi läbi küsitlus teemal: „Kui kaugel võiks olla peopaik linnast?“ Valdav enamus noorpaaridest (62%) nägi meelsasti oma elu tähtsaima päeva tähistamist linnalähedasel maal – ca 30 km linnast. Vaid  16% vastanutest arvas, et see võib ulatuda ka ca 60 km kaugusele. Seevastu 12% arvas, et pulmapidu võiks toimuda registreerime kohal ja 10% oli valmis sõitma ka kaugemale kui 100 kilomeetrit.

Kuigi siinkirjutajal on kogemusi peokohtadega üle Eesti rohkemas, kui sajas kohas, siis julgen siiski väita, et häid peoruume ei ole Eestis palju. Tõsi, nende arv aasta aastalt õnneks kasvab.

Kuigi suviste pulmade pidamiseks peetakse läbirääkimisi pea aasta varem, tehakse lõplikud otsused ikka jaanuaris-veebruaris. Seetõttu tellitakse ka pulmavanem kohe pärast peopaiga ja pulmade kuupäeva fikseerimist. Kui 1960. aastatest hakati pulmadeks kasutama sööklaid, klubisid ning koolimajade saale, jäid restoranid vaid vähestele külalistele mõeldud pidude kohaks. Tänapäeval tegutsevate pulmavanemate teabe alusel julgen väita, et pulmapeo hinnatuimaks kohaks on just populaarsemad looduslikult kaunis kohas asuvad söögikohad ja mõisad/lossid.

Samas mõisate ja lossidega on ka teatud ohud. Näiteks Pärnumaalt pärit pulmaema Asta Reinolt on 2004. aasta juunikuu Eesti Päevalehes kirjeldanud oma kogemusi nii: „Lossis oli väga raske pulma pidada – suur saal, igalt poolt kajas vastu. Seal oli ette nähtud suitsetamise ruum, õlle joomise ruum, ubade söömise ruum ja ma ei tea, mis ruumid seal veel olid. See pulm läks nihusti, sest rahvas vajus laiali oma asju ajama ning pidutsema jäi vaid 15 inimest.“

Isiklikult pooldan ruumi, kus nii pulmarahvas kui tantsuansambel on kompaktselt kõik ühes ruumis.

Paraku on Eesti Vabariigis jätkuvalt nii, et avaldusi abielu sõlmimiseks võetakse vastu maksimaalselt vaid kolm kuud enne registreerimist. Seetõttu juhtub praktikas, et kõigepealt reserveeritakse peopaik, tellitakse pulmavanem ja ansambel ning hoopis hiljem selgub abiellumistseremoonia aeg.

Muide, Piret Õunapuu väidab oma raamatus "Eesti pulm", et 20. sajandi algusaastatel „võis registreerida kolm kuni kuus kuud pärast avalduse esitamist. Pärast avalduse andmist pandi teade välja ja kolme nädala jooksul võis igaüks esitada teate kohta põhjendatud vastuväiteid. Kui neid polnud, siis kuue kuu jooksul võiski abielluda. Kui seda ei tehtud, kaotas avaldus kehtivuse.“

Tänapäeval ei panda abiellumissoovide teateid küll kuskile üles. Teateid asendab pulmakutse, mis kuu-kaks enne abiellumistseremooniat külalistele posti pannakse. Kas keegi noorte plaanide vastu protesti on avaldanud, selle kohta mul informatsioon puudub.