Kui kaasaegseid pulmi peetakse enamasti suvel, siis 19. sajandil ja 20. sajandi algul peeti pulmi hoopis talvel. Aastasadu tagasi pidutseti mitu päeva järjest, sest pulm oli suurim pidu kogu omaaegses külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Näiteks 17. sajandist on leida Rootsi valitsusvõimude eeskirju, kus pulma kestus, külaliste arv ja ka tarvitatavate jookide ülemmäär olid üksikasjaliselt ette kirjutatud, sest kardeti, et talupojad prassivad mõne päevaga iseenda, laste ja ka peokülaliste vara maha ja jäävad pärast hätta.
Kaasaegsetes pulmades püüeldakse samuti suurejoonelisuse poole, kuid pidustuspäevade, õigemini tundide arv on siiski limiteeritud. Tavaliselt jõutakse pulmamajja kell 18.00 õhtul. Pidu kestab üldjuhul kella kaheni öösel, harvem kella kolmeni. Tallinnas tõmmatakse peootsad kokku juba kell 24.00 – 01.00. Seega kestavad pulmapeod vaid kuus kuni kümme tundi. Vaid maal talus võib hommikul enamuse pulmaseltskonnast leida taas laua tagant. Seega on tänapäeva pulmapeod Eestis üldjuhul ühepäevased, välja arvatud saarte pulmapeod, aga ka mandril maakodude pulmapidustused. Täisstseremoonia – registreerimise/laulatuse ja pulmapeo läbiviimise päevaks valitakse reeglina kas laupäev või reede, harvem ka neljapäev. Enamik abiellujaid soovib oma abielu sõlmida laupäeval, et siis kohe ka pulmapidu pidada. Muide, võimalus ka laupäeviti abielusid registreerida avanes näiteks Pärnus alles 1953. aastal.
2004. aastal võis Eesti Ekspressist lugeda Arko Õige poolt kirjapanduna tänapäeva pulmadest Bangladeshis, mis kestavad viis päeva. Esimesel päeval minnakse pruudi majja, kuhu tuleb ka peigmehe perekond, välja arvatud peigmees ise. Pruut istub terve õhtu baldahhiinvoodit meenutaval asemel, hunnik maiustusi nina ees. Teisel päeval kordub kõik peigmehe majas. Peigmehel on ülakeha paljas ja kõik võivad teda mingite tšillisegudega mäkerdada. Kolmas päev on see õige pulm. Neljas ja viies päev on järelpeod, kus ei tehta midagi muud, kui süüakse.
Vanu pulmatraditsioone ja pulmapidude aega Eestis uurinud Ülo Tedre on kirjutanud 1985. aastal järgmist: “Kindlat aega selleks küll ette nähtud ei olnud, kuid on siiski teateid, et pulmade aeg lõppes veebruaris. Eelistatud on noort kuud. Traditsioonilised pulmad kestsid 2 - 3 päeva. Üldised on teated, et pulmad algasid esmaspäeval ning lõppesid kesknädalal, neljapäeval või reedel. Hilisemal ajal valiti pulmade alguseks rohkem pühapäev. Pulmad olid üldreeglina nn kahe otsaga, s.o osa pulmapeost peeti mõrsja kodus, osa peiukodus. Nn ühe otsaga pulmi, mida peeti ainult peiukodus, tuntakse saartel.“
Teine allikas, Piret Õunapuu, on 2003. aastal avaldatud raamatus „Eesti pulm“ vanema aja pulmade käsitlemise peatükis parima pulmade läbiviimisajana esitanud mardipäeva ja jõulude vahelist aega, kuna:. „Põhilised talutööd olid selleks ajaks tehtud ja ka talu oli sel ajavahemikul kõige jõukamal järjel. Kindlasti peeti silmas, et pulmad toimuks noore kuu ajal, sest usuti, et see edendab sigivust, toob õnne ja tervist ning hoiab naist kaua noorena.“
Äkki sellepärast, et tänapäeval pidutsetakse rohkem suvel, mitte esiisade kombel siis, kui tundus sobivaim aeg, ongi meil:
a) alati kiire ja tööd tihti pooleli;
a) sisemajanduslik kogutoodang kehvapoolne;
b) laste arv jätkuvalt vähenev ehk negatiivne iive;
c) meeste suurenev huvi oma seniseid naisi nooremate vastu välja vahetada;
d) õnne ja tervisega nii nagu on siin tänases Eesti Vabariigis.
No comments:
Post a Comment