Küllap on vajadus olla armastatud ja ise armastada igavikulised nähtused. Ainult, et erinevatel aegadel võidakse armuda erinevatel põhjustel ja ajenditel.
Piret Õunapuu oma raamatus „Eesti pulm“ on meie esivanemate esimesi kohtumisi kirjeldanud nii: „Igast talust saadeti hobused ööseks karjamaale ja kuna hunte oli palju, siis läks ka karjane kaasa. Karjamaad olid külal ühised ja seetõttu oli ka õits ühine. /Õitsilkäimisena nimetati hobuste öist ühiskarjatamist./ See oli lausa oodatud lust ja lõbu. Nii oli suvekuudel vahel kogu külanoorsugu väljas. Õitsil olles küll palju magada ei saanud. Seoses maade kruntimisega ühine õitsilkäimine kadus ja selle asemel hakkas hoogu võtma ehalkäimine.“
Tänapäeval, eriti veel linna tingimustes ei ole enam ka ehalkäimise võimalusi. Seega peame vaatlema muid noorte kokkusaamisi. Sukeldume järgnevalt koos paari noore esmakohtumise põnevasse maailma. Seda noorte endi mälestuste kaudu. Reelika ja Margus on kirjeldanud oma teineteise leidmist mulle alljärgnevalt: „Elu on ikka nii, et kohtad palju inimesi ega mäletagi enam täpselt, millal tutvus alguse sai. Meil Reelikaga läks ka sarnaselt. Mäletan vaid, et esimese koolipäeva suures saginas, kui me mõlemad, saatuse tahtel, võtsime nõuks astuda Eesti Põllumajandusülikooli tudengiteks jäi mulle silma üks pisike pikkade juustega tüdruk. Jah, ilus aeg oli....
Järnevalt sirvin üht 27 leheküljelist raamatukest, mille noored abiellujad oma lapsepõlvest kuni abiellumishetkeni olid kahepeale kokku pannud. Üks peatükk kannab pealkirja: „Kuidas sai Sinust ja Minust - Meie...“ Süveneme „Meie loosse“ Kristiina silmade läbi: „Olen talle suure tänu võlgu nende kaunite aastate ja mälestuste eest, toetuse ja mõistmise eest. Olen tänulik, et mulle on osaks saanud selline tohutu õnn jagada oma elu sellise inimesega nagu Maario. Aitäh kõige kaunima, meie kihluse eest! Ma poleks osanud sellist õhtut uneski näha... Kihlasõrmuse üleandmisel öeldud sõnu ma eriti ei mäleta, sest olin kirjeldamatus meeleolus. Mäletan vaid seda, et olin seitsmendas taevas ja loomulikult ettepanekuga abielluda nõus. Ma olen kogu aeg tundnud, et see, et me koos oleme ja õnnelikud, on mõlema jaoks õige, kui mitte öelda ideaalne. See ongi elu suurim õnn, kui sa kedagi väga armastad ja kui sulle vastatakse samaga ruudus. Raskusi on olnud ka meie teel küllalt ja ma olen veendunud, et suuremad mured on veel ees. Kuid arvan, et just tänu tingimusteta armastusele alistatakse kõik tõkked eluteel ja ainult teineteisega rääkimine ja lahenduse ühine otsimine aitavad üle ka suurimatest raskustest. Sellisest elust, nagu meil Maarioga on, olen ma alati unistanud ja seepärast püüan seda hoida ja teha kõik selleks, et suhted selliseks ka jäävad.“
Analoogseid kohtumislugusid võiksin ma tuua paljudel lehekülgedel. Olen neist kokku pannud lausa väikese raamatu. Ometi on nad äravahetamiseni sarnased, sest kõik kasutavad sõna - armastus, kuid samas unikaalsed 21. sajandi algusaastate inimeste elulugude osad. Nendest audentsetest tekstidest võib järeldada, et armastus on seisund, mis võib inimesi muuta tundmatuseni. Ja fakt, et meie ühiskonnas leidub paare, kes armastavad teineteist veel aastakümneid hiljem pärast kooselu alustamist annab lootust, et seda suudavad ka tänased abiellujad.
No comments:
Post a Comment