Eriline tähtsus on pulmapeo algul süüdataval suurel küünlal, mis peab sümboliseerima abiellujate tugevat ja kuuma armastust ning nende tulevase kodukolde soojust. Piret Õunapuu raamatust „Eesti pulm“ selgub, et see komme kujunes uue tavana välja 1970. aastatel. ”Laual põles küünal, vahel ehitud rahvariidevööga, millelt võeti tuli kahe küünla otsa. Küünlad anti noorpaarile, kellel tuli leek ühekorraga ära puhuda. See oli nagu elutuli ja sellest pidi jätkuma elu lõpuni. Küünlad tuli süüdata igal pulma-aastapäeval uuesti ja nii elu lõpuni.” Tolleaegse elutulega võrreldes on pulmades süüdatav nn mammutküünal siiski mõeldud põletamiseks hetkest, mil lauas võetakse esimene tervisepits, kuni keskööni, mil pruudist saab noorik ja pruudipärja mahamängimisega võiks pulmapeo ametlikult lõppenuks lugeda.
Küünla süütamisel juhib pulmavanem oma avakõnega tähelepanu küünlaleegi õrnusele, aga ka kõrgustesse püüdlemisele ning leegi valgusele ja soojusele. Pulmavanem kutsub noori üles „igal oma pulma-aastapäeval küünalt süütama, istuma hetkeks leegi valgusse ja meenutama kooskäidud mure- ja õnnepäevi“. Loomulikult loodetakse ühiselt, et õnnepäevi on aastas rohkem. Küünlaleek pakub harda hetke rääkida armastuse võimalikust eesseisvast jahenemisest, kus senine tuline armuhoog võib väheneda. Kuid seda enam peab kasvama soov teineteisest rohkem hoolida ja toetada haigus- või nõrkushetkedel. Pulmavanem soovitab meelde jätta armastatu pulmapäeva silmade sära, sest aastad võivad muuta meie väljanägemist ja juuste kohevust, kuid elu tähtsaima päeva silmavaate jäädvustamine oma mällu aitab kaasa õnnelikule kooselule ka siis, kui küünal on muutunud hõbedaseks või lausa kuldseks ehk siis 25 või koguni 50 kooseluaasta järel. Soovitades „mitte teineteist jätta ning olla alati oma rõõmudes ja muredes kahekesi koos“, võiks pulmavanem esitada ka asjakohase luuletuse.
Küünla süütamine pulmapeo alguses lauda istumisel esimese tervisepitsi tõstmise eel ja küünla ühine kustutamine südaööl, kus enne tanutamist/pruudipärja mahamängimist võtavad kõik pulmalised end ühte perekondlikku suurde ringi, raamib pulmapidu tervikliku alguse ja lõpu tundega. Ringis liigub küünal ühe pulmalise käest teise kätte, kusjuures iga pulmaline saab noorpaarile kas sõnades või mõttes järgmiseks kooselu aastaks kaasa öelda paar kaunist sõna. Tuleb tunnistada, et tihti eelistavad vaikida just need pulmalised, kes pulmapeo käigus on end küllalt osavate kõnelejatena näidanud. Ju siis peetakse vaikimist sõnadest tähtsamaks ja kõnekamaks.
Viimasena saavad küünla enda kätte abiellujad ja koos puhutakse see ka ära, et küünal taas süüdata täpselt aasta pärast nii nagu eeldatavasti igal pulma-aastapäeval.
Tean, et mitte kõik pulmavanemad ei süüta küünalt kohe lauda istudes, vaid veidi hiljem. Miks, seda oskavad nad ise paremini seletada. Tore, et igal pulmavanemal on oma spetsiifiline käekiri ja erinevustega toimingutes saan ma vaid nõustuda.
No comments:
Post a Comment