Ettevalmistused elu tähtsaimaks päevaks

Nagu ikka kultuuriürituse korraldajal jääb sageli noorpaaridelgi üks päev puudu. Et ärevas ootuses veedetud päevade ja osaliselt magamata ööde järel pulmapäev hästi sujuks, peab varakult koostama päeva stsenaarse plaani, kus kirjas tegevuste järjekord ja nende võimalikult täpne aeg. Põhjalik ettevalmistus tagab sisemise kindluse olukorras, kus pulmapäeva traditsiooniline emotsionaalsus võib tekitada noorpaaril paanilise hilinemishirmu.

Kuid kõike ei ole võimalik ka alati ette näha...

Siinkohal meenub üks juhtum ühe noorpaari vanematega aastast 2003. Pruudi vanemad tassisid pool tundi enne laulatuse algust autost pulmamajja peoks vajalikku. Et ümberringi liikus ka võõrast rahvast, otsustas pruudi ema turvalisuse huvides vahepael auto lukustada ustenuppudega. Õnnetuseks avastati järgmise sületäie toomisel, et autovõtmed on kinniste uste taga auto tagaistmel. Kuna kirikuni oli 15 kilomeetrit sõitu ja laulatuse alguseni vaid paarkümmend minutit ning noorpaar, kirikuõpetaja ja pulmalised ootasid vanemaid ja pulmavanemat, tuli midagi operatiivset ette võtta. Kuigi pruudi võõrasisa, kelle õlul oli kogu pulma korraldamine, töötas päästeteenistuses, mis osutab ka autouste lahtimuukimise teenust, oli aega abi kutsumiseks Tallinnast liialt vähe. Mõnda aega asja kõrvalt jälginuna andsin soovituse: „Püha ürituse nimel tuleb ohvriks tuua autoaken!“ Kiire kalkulatsiooni järel saime selgeks, et selle automargi kõige odavam on tagaukseklaas. Lähedalt leitud mitmekilone kivimürakas pihustas akna tuhandeks tükiks. Võtmed käes, kiirustasime ligi 700 aastasesse Harju-Risti kirikusse. Jõudsime õigeaegselt.

Loodetavasti on tänaseks sellest vahejuhtumist jäänud vaid muigama panevad mälestused sõpradele ja lastelastele rääkimiseks. Oli ju tegemist elutarkust lisava kogemusega, mida pulmapeo ettevalmistumisetapil ei osanud kuidagi ette näha.