Pruudi riietus

 

Piret Õunapuu on raamatus „Eesti pulm“ konkreetselt öelnud nii: ”Inglise kultuurist on meilegi jõudnud komme, et pulmakleidis peaks olema midagi uut, midagi vana, midagi laenatut ja midagi sinist. Kui pruut ise usub, et ta just sellise kleidiga õnnelikku abiellu astub, siis nii ongi õige. Usk on kõige tähtsam.” Kui palju pruutkleite Eestis on neid tingimusi täites valmistatud, on juba iseküsimus.

Tänapäeval on reeglina levinumad pikad kleidid, mida saab ka raha eest laenutada. Praktikuna tuleb täheldada, et loor ja pikk kleit troonivad sajaprotsendiliselt kiriklikel laulatustel. Üldjuhul kannavad lühemat ja värvilist kleiti pruudid, kes abielluvad teist korda või on ealt veidi vanemad. Samuti juhul, kui noorpaaril on juba laps(ed). Siis on ka peigmees lubanud endale riietusena heledamates toonides ülikonda.

Ekstravagantseimaks riietusesemeks pruudil on pulmavanem Mart Tõnismäe oma praktikast pidanud väga lühikest roosat kleiti,  Martin Liivet suurt lehvikut ja kübarat, Irene Pukk kleidile kinnitatud tiibu ning Mart Puust leekivpunast pruutkleiti.