Kingitused noorpaarile

Piret Õunapuu on kirjutanud: ”Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust  lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. /.../ Alles Eesti Vabariigi ajal kadus veimede jagamise ja raha korjamise tava peaaegu täiesti.” Kuigi 2003. aastal väljaantud raamatu „Eesti pulm“ autor väidab, et „mööda hakkab saama ümbrikute aeg ja tavaliselt teatatakse pangakonto number, kuhu külaline saab oma kingiraha kanda“, siis siinkirjutaja on kogenud küll paaril juhul pangakonto kaudu kingituste tegemist, kuid valdavalt kingitakse raha ümbrikus. Miks? Nimelt tihtipeale tehakse seda mitmekesi koos, kogudes raha vahetult enne registreerimist/laulatust. Ümbriku eelis võrreldes pangaülekandega on ka ühine kaart, kuhu jäädvustatakse kingituse teinud külaliste nimed. On loomulik, et enamik noorpaare jätab õnnitluskaardid mälestuseks. Pangakontole jääb noorpaarile mälestuseks vaid külm rahanumber... Ja kuna selle numbri suurus on noorpaaril võimalik teada saada juba enne pulmapäeva, siis võib ta tuua peategelastele nii negatiivseid (milleks seda veel vaja?) kui ka muidugi positiivseid emotsioone... Veel on praktikas olnud olukordi, kus noorpaarile kingitakse silmatorkav rahapuu, kuhu on rullidena või lehvivate lehtedena kinnitatud paberrahad.

Paljud abiellujad on enne pulma koos elanud juba mõne aja. Seega on neil olemas eluks vajalikud asjad, mistõttu üha valdavamalt soovivad kingituseks raha ka noorpaarid. Selleks on võimalik juba kutsel anda konkreetseid vihjeid:

• Pulmakingitusena soovib noorpaar toetust pulmareisiks. (Kertu ja Arik);
• Meie pulmareisi õnnestumiseks palume jätta kingid ümbrikusse. (Airi ja Enno);
• Kinki ostma Sa ei pea,/ selleks pada laka peal./ Ümbrik sinna sisse poeta,/ meie pulmapidu toeta./ Teie hooleks jääb vaid see,/ et ise pittu tulete. (Marianna ja Riho);
• Kingipakke me ei vaja,/ koos võiks täita rahapaja./ Tänu kuuldub mitmest kaarest,/ kui me näeme seda aaret. (Kairit ja Margus);
• PS Kingitusi pole vaja/ täitkem koos me rahapajad. (Aire ja Riho);
• Soovimata oma külalisi koormata kingituste otsimise ja tassimisega, palume edendada „oma kodu projekti. (Kristiina ja Maario).

Interneti leheküljel pakub keegi Indrek väga lihtsa ja otsekohese lahenduse kingituste osas: „Olin pulmas, kus kingi probleem lahendati järgmiselt: kutsel oli kirjas sõbranna telefon, kust sai teavet kingi kohta.“ Üks võimalus on käituda Anne kombel: „Meie teeme omale internetti aadressi, kus külalised saavad vaadata mida me omale soovime, kui keegi midagi nimekirjast ostab, saab ta tagasi minna ja panna x sellele asjale nii, et keegi teine seda ei ostaks.“

Viimastel aastakümnetel on kombeks kingitused üle anda eranditult pulmapeo alguses. Mitte registreerimisel/laulatusel!!! Need pannakse eraldi lauale. On pulmi, kus külalised saavad enne šampuselauda jõudmist ka sõna. Kuid see on rohkem erand kui reegel, sest eestlasi iseloomustab pigem kidakeelsus kui ohtrasõnalisus, eriti pulmapeo algfaasis.

Kui paarkümmend aastat tuli pea igas pulmas noorpaaril kingitusi lahti pakkida ja pulmavanemal õnnitluskaarte ette lugeda, siis tänaseks on see tava jäänud rahaümbrike tekkega minevikku. Iseenesest kahju, sest pulmades oli alati rohkesti uudishimulikke, kes soovisid teada kingituste sisu. Samuti sai pulmavanem demonstreerida oma head ja maitsekat huumorimeelt kingituste kommenteerimisel. Pean siinkohal tunnistama, et see oli isiklikult mulle (pulmaoksjoni kõrval) üks pulma lõbusamaid ja improviseerimisvõimet pakkuvamaid sündmusi. Nii see elu veereb ja muutub.