Piret Õunapuu on kirjutanud: “1970. aastatel sündis komme ehtida pruutpaari auto vanikute, mõnel pool lisaks ka nukkudega. Viimast peeti aga õigustatult venepäraseks ja väga laialt seda omaks ei võetud. Autol olnud pärg kinnitati mõnel pool pulmalauas noorpaari selja taha seinale. Pärg või vanik oli tehtud tavaliselt rohelistest okstest ja lilledest. Kindlaks tavaks kujunes kõigile pulmarongi autodele valgete lintide kinnitamine.”
Sajaprotsendiliselt on see kõik nii ka täna, nelikümmend aastat hiljem. Tõsi, lilleärid on hakanud pakkuma autokapotile magnetiga kinnitatavat lilleseadet, mis pulmamajja jõudes leiab auväärse koha noorpaari ees laual koos esimese tervisepitsi eel süüdatava suure küünla ja pruudikimbuga vaasis. Samuti leiavad pulmamajas koha vanikud, pärjad või muud autokaunistused.
Eelistatumad pulmasõiduki margid on pulmavanemate sõnul vanad ja stiilsed Ameerika masinad (Irene Pukk), Mercedes (Jaak Madismäe), limusiin ja BMW (Aleksander Parman), Lincoln (Jaak Madismäe), hobukaarik (Mart Puust).
Nii nagu siinkirjutajale, tulevad nimetatud sõidukid tuttavad enamikele aktiivselt tegutsevatele pulmavanematele. Lisan siia oma mõne aasta taguse kogemuse nõukogude aegsest külgkorviga mootorrattast sõitmas Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Kes juhtis? Peigmees muidugi. Kus oli pruut? Muidugi külgkorvis. Vägagi muljetavaldav...
No comments:
Post a Comment