Mujal maailmas juba kaua tuntud komme enne pulmi koos sõpradega rõõmsameelne pidu pidada on levinud ka Eestisse. Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ järgmist: „Eesti traditsioonis vastab sellele ehk pruudi aitamine, kui külatüdrukud käisid pärast kosja ja enne pulma pruudil abiks kaasavara valmistamas. Need olid töökad külapiigad. Tänapäeva neiud peavad ühiselt tormilist pidu, et enne meheleminekut koos sõbrannadega nn viimast võtta.“
Tavaliselt jäetakse vallalisepõlvega hüvasti kas nädal enne pulmi või äärmisel juhul päev-kaks enne registreerimist/laulatust. Kuna nende koosviibimiste initsiaatoriteks on lähemad sõbrad, ei puudu seal tihtipeale ka kõige ekstreemsemad katsed, mida saavad üksteisele korraldada vaid väga lähedased inimesed. Tagantjärele ollakse väga kidakeelsed arvatavast möllust rääkima, sest poissmeeste õhtul osalevad vaid vallalised (noor)mehed ja tüdrukute õhtul vaid vallalised tüdrukud. Seetõttu on õhtute sisu suhteliselt spetsiifiline ja kaetud saladuselooriga. Pärast neid õhtuid liigub vaid üksikuid repliike ja nalju, millest täpsemalt saavad aru vaid üritusel osalenud ja ülejäänutele jääb vaba voli fantaseerida. Siiski on olnud pulmapidusid, kus kummastki seltskonnast võtab keegi sõna, demonstreeritakse sel õhtul/ööl osalejatel seljas olnud noorpaari näopiltidega särke või muid kostüüme (näiteks mustadest prügikilekottidest tehtud kehakatteid). Pulmapeol lastakse ringi eelnevalt hoolika tsensuuri läbinud pildialbum, tsiteeritakse „päevikut“ kahemõtteliste juhtumuste kohta jms.
Näiteks 2002. aastal peetud Airi ja Andrese pulmadele eelnes nädal varem poissmeeste õhtu, kus peigmees pidi õhtu läbi kandma uut jänese kostüümi, käies sellega baaris, mere ääres, aga ka juhuslikele neidudele armastust avaldamas ja luuletusi lugemas. Küsimusele, kuidas ta poissmeeste peoga rahule jäi, vastas mees lühidalt: „Ülikõva pidu oli!“
No comments:
Post a Comment